Kaasuar ei ole aga mitte mingi kana või hani, vaid suur ja ohtlik lind, välimuselt emu ja jaanalinnu moodi, evolutsiooniliselt väidetavalt lähedasem dinosaurustele kui tänapäeva levinumatele kodulindudele. Lennuvõimetud kaasuarid võivad ohutunde korral inimesi noka või küünistega halastamatult rünnata.

Kristina Douglass Ameerika Ühendriikidest Pennsylvania Osariigiülikoolist ja ta kolleegid uurisid Paapua Uus-Guinea arheoloogilistest leiupaikadest pärit kaasuarimunade koori.

Nad rakendasid uudset analüüsimeetodit, et teha kindlaks, millises haudumisastmes oli munakoor purunenud. Mida suuremaks linnupoeg muna sees kasvab, seda rohkem on ta ära tarvitanud koores sisalduvaid kaltsiumivarusid, mistõttu on koorde tekkinud üha rohkem väikesi augukesi.

Douglass ja ta kaaslased sedastasid, et suurem osa iidsetest Uus-Guinea inimasulatest leitud kaasuarimunakoortest olid purunenud või purustatud arengujärgus, mil linnupoeg kas juba ise kooruski või oli peaaegu valmis kooruma.

Teadlaste sõnul osutab see kahele võimalusele: uusguinealased maiustasid peaaegu koorumisvalmiks kasvanud kaasuaripoegadega, umbes nii nagu mõnel Aasia maal praegugi munast võetud kanapoegi tänavatoiduna pakutakse; või kasvatasid nad munast koorunud kaasuaripoja endi keskel suureks linnuks üles.

Kaasuare on kodustatult kasvatada üsna lihtne, kui tibu näeb munast koorununa esimesel hetkel inimest, keda ta hakkab siis nii-öelda emaks pidama ja kelle järel pidevalt käima.

Douglass ja kaasautorid kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et mingeid kaasuarifarme vanad uusguinealased arvatavasti siiski ei pidanud, sest igasuguste aedikute kohta puudub arheoloogiline materjal.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.