Vilistatud inimkõne arenes mägedes ja tihedates metsades elavate inimeste juures, sest vileheli kandub oluliselt kaugemale kui tavaline kõne või hüüded. Kuigi vilekeeled on kultuuriti ja regiooniti erinevad, ühendab neid kõiki sõnade lihtsustamine vilistatud meloodiateks. 

Treenitud vilistajad mõistavad uskumatult palju informatsiooni. Näiteks vilevormis türgi keele kasutajad mõistavad kuni 90 protsenti üldkasutatavatest lausetest. Võime vilekõnest tähendusi välja lugeda on vaimustanud lingviste ja teisi uurijaid, kes on huvitatud sellest, kuidas inimaju keelest aru saab.

Mõte, et vilistatud inimkõne võiks aidata mõista silmikdelfiinide omavahelist suhtlust, tekkis esimest korda 1960. aastal. Kuigi inimesed ja delfiinid tekitavad ja edastavad informatsiooni erinevalt, võivad inimeste vilekeelte omadused pakkuda niidiotsi selleks, kuidas delfiinid suudavad lahti mõtestada keerulist informatsiooni, sõnas uurimuse kaasautor Diana Reiss, kes on psühholoogiaprofessor Ameerika Ühendriikides asuvas Hunteri kolledžis.

Inimese jaoks põhineb kõnest arusaamine, olgu vilistatud või tavaline, kuulaja keelevõimekusel, mis hõlmab sõnade tähendusi eristavate häälikute ehk foneemide eristamist. Vilistatud inimkõne puhul ei pruugi need häälikud aga alati üksteisest vaikuspausiga eristatud olla. 

Delfiinide ja teiste vilet kasutavate loomade puhul eristavad teadlased eri tüüpi vilesid aga just vile-episoodide vahele jäävate vaikuspauside kaudu. Teadlased usuvad, et loomade vilekommunikatsiooni kategoriseerimine tuleks ümber mõtestada lähtuvalt sellest, kuidas toimub informatsiooni edastamine inimeste vilekeeles.

Teadlasrühm plaanib kasutada seda ja teisi uurimuses välja toodud tähelepanekuid uute delfiinide vilesid uurivate tehnikate loomiseks.   

Uurimus ilmus ajakirjas Frontiers in Psychology.