Kõigest nädala jagu liigikaaslastest eraldi olnud kärbestel esines märkimisväärseid bioloogilisi reaktsioone. Uurimuse kaasautori ja Rockefelleri geneetika labori juhataja Micheal W. Youngi sõnul on üksildusel kärbestele patoloogilised tagajärjed, mis mõjutavad neil teatud neuronite toimimist.

Teadlased uurisid puuviljakärbseid, kes on tuntud oma sotsiaalse elulaadi poolest. Nad toituvad gruppides, osalevad värvikates paaritumisrituaalides ja kähmlevad miniatuursetes poksimatšides. Pärast ühistegutsemist vajuvad nad unne – kokku magavad puuviljakärbsed 16 tundi päevas.

Uuringu jaoks võrreldi, kuidas kärbsed käituvad erinevates isolatsioonitingimustes. Seitsme päeva jooksul käitusid eri suurusega grupid normaalselt. Isegi kaheses grupis olevate kärbeste puhul ei täheldatud midagi eriskummalist. Kui kärbes jäi aga üksi, hakkas ta rohkem sööma ja vähem magama. 

Analüüs näitas, et isoleeritud kärbeste puhul väljendusid näljatundega seotud geenid tavapärasest erinevalt, osutades üksilduse ja ülesöömise seosele. Lisaks selgus, et kärbeste muutunud une- ja söömismustritega oli seotud P2 neuronitena tuntud ajurakkude rühm.

Kui teadlased lülitasid P2 neuronid välja, taastus kärbeste normaalne une- ja söömisrütm. Kui samu neuroneid aga stimuleeriti, sõid ja magasid ühe päeva eralduses olnud kärbsed nagu nad oleks üksi olnud juba terve nädala. Uurijad järeldasid, et P2 neuronid mõjutavad kärbestel isolatsiooni ajalisuse kestuse ja intensiivsuse taju.

Isolatsiooni ning toitumis- ja unemustrite seost on täheldatud mitmete sotsiaalsete loomade puhul. Uuringu autorite sõnul võib üks seletus peituda selles, et isolatsioon põhjustab ebakindlust tuleviku suhtes, mis omakorda tekitab vajaduse püsida valvel ja süüa nii palju kui võimalik.

 Uurimus ilmus ajakirjas Nature.