Suviste kirjude liblikate seas paistab ohakaliblikas silma oranžikirjude tiibadega, mis on otstest mustvalged. Lepidoroloogid teavad ka, et ohakaliblikas on suur rändur. Igal kevadel lendab suur hulk ohakaliblikaid Sahara-tagusest Aafrikast Euroopa poole, igal sügisel aga vastupidises suunas. Euroopasse, sh Eestisse võib mõnel aastal ohakaliblikaid sada korda suuremal arvul kui mõnel teisel aastal. Tänavugi paistab olema päris hea ohakaliblika aasta.

Arvukuse varieeruvust on püütud muu hulgas ilmaoludega. Nüüd on Jason Chutman Inglismaalt Exeteri Ülikoolist ja ta kolleegid oma uuringus välja selgitanud, et neil seletustel tõsi taga olevat. Chapman ja ta kaaslased kogusid kokku 21 aasta jooksul tehtud liblikavaatluste andmed Euroopast ja Aafrikast. Sinna kõrvale vaatasid nad samade aastate ja samade kohtade ilmaandmeid ning satelliitidelt saadud vaatlusandmeid taimestikukasvu lopsakuse või kiduruse kohta.

Kõrvutusel ilmnes, et suvel Euroopas kohatavate ohakaliblikate arvukus sõltub sügiseste ja talviste mussoonvihmade hulgast Sahara-taguses Lääne-Aafrikas. Mida rohkem vihma Aafrikas, seda rohkem liblikaid Euroopas. Suurte vihmasadude toimel kasvab taimestik hästi ja ohakaliblika röövikutel on rohkesti süüa. Seetõttu on liblikaid ka rohkem ja neid lendab rohkem Euroopasse.

Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia toimetistes avaldatud uurimistulemused aitavad teadlastel loodetavasti paremini mõista, kuidas võib kliimamuutus ohakaliblikatele mõjuda, kuid paljugi jääb ohakaliblikate elust veel mõistatuseks. Muu hulgas see, mille järgi nad oma rännakutel ikka nii hästi orienteeruvad.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25