Põhja-Tallinn keskklassistub: Kopli on üha kirjum, Kalamaja ühetaolisem

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kopli tänav Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Põhja-Tallinna endised töölisasumid Pelgulinn, Kopli ja eriti Kalamaja on sel sajandil sattunud noorte, keskmisest jõukamate ja ökoloogilist eluviisi viljelevate inimeste huviorbiiti. Kui Koplis muutub elukeskkond praegu vanade ja uute elanike koosmõjul üha mitmekesisemaks, siis Kalamaja on oma algset nägu ja tegu juba kaotamas, selgus Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

Elanikkond vahetub suuremal või vähemal määral kõikides linnades ning ükski linnaosa ei püsi muutumatuna. Gentrifikatsiooni ehk keskklassistumise all mõistetakse enamasti mingi piirkonna elanike vahetumist eluasemeturul toimuvate otseste või kaudsete protsesside tulemusena. See on üks elanikkonna vahetumise põhjuseid, sest näiteks väljakolimine õpi- või töörändega seotud põhjustel otseselt gentrifikatsiooni alla ei liigutu. 

Gentrifikatsiooni tekkepõhjusena käsitetakse niisiis selle algupärases tähenduses just eluasemefondi renoveerimist, mille tulemusel kinnisvara väärtus kasvab, mis sunnib kohalikke kauaaegseid elanikke ja eriti üürnikke välja kolima. 

Tallinnas on üle 80 protsendi elupindadest nende omanike poolt hõivatud. Seetõttu otsest väljatõrjumist ehk väljakolimist esineb Tallinnas tunduvalt vähem kui näiteks Londonis või New Yorgis, kust gentrifikatsioon teaduslik käsitlus on alguse saanud. 

Samas on hiljutised uuringud toonud välja, et surve välja kolida ei avaldu ainult läbi üürihinna kasvu, vaid ka kaudsemalt läbi näiteks elukalliduse tõusu. Piltlikult öeldes on supiköögid asendunud gurmeega. Samuti avaldub kolimissurve kogukonnaelu ja kohaliku identiteedi teisenemise kaudu: endisest tööstuslinnaosast on saanud kiiresti ökoloogilise maailmavaatega kogukond. Oma doktoritöös uurisin, kas ja kuidas kaudne surve väljakolimiseks kaua-aegsetele elanikele avaldub.

"Boheemlased" ees, arendajad kannul

Gentrifikatsiooni on käsitletud kui negatiivset ilmingut, sest arvatakse, et see viib kauaaegse elanikkonna väljatõrjumiseni ja piirkonna sotsiaal-majandusliku ühtlustumiseni. Ka vähekasutatud eestikeelne termin keskklassistumine viitab, et gentrifikatsiooni tulemusena saab kunagisest mahajäänud tööstuslinnaosast keskmisest kõrgema sissetulekuga inimeste elukoht.

Senised uuringud mujalt maailmast näitavad üldjoontes sarnaseid mustreid. Kesklinna vahetus läheduses paikneva soodsa, kuid veidi hoolitsemata piirkonna avastavad esialgu boheemlased, loomeinimesed ja need, kes näevad sellises asukohas potentsiaali ning soovivad seal elada. Esimesed korterid ja majad tehakse korda, toimuvad huvitavad seltskonnaüritused. Selline gentrifikatsiooni varane faas on hinnanguliselt toimunud Põhja-Tallinnas alates sajandivahetusest. 

Põhja-Tallinnas leidub peale eluasemete ka väga palju endiseid tehaseid, laohooneid ja muud tööstusliku minevikuga taristut. Just esmasest veidi loomingulisemate inimeste tegevusest inspireerituna on mitmed endised tööstushooned leitud loomeettevõttete ja kinnisvaraarendajate poolt. 

Põhja-Tallinnas on näha tugeva loomekeskuse teket, mis omakorda mõjutab ka kohalikku eluasemeturgu. Kinnisvara väärtus kasvab jõudsalt ja piirkonda ehitatakse ka uusi eluhooneid. Põhja-Tallinnas on eluaseme mediaanmaksumus kasvanud ligilähedaselt 10 protsenti aastas, mõnel aastal isegi üle selle. On ka olnud aastaid, kus selle kasv ületab Kesklinna kinnisvarahindade tõusu. 

Nüüdseks on Kalamajast saanud selline piirkond, kuhu tõenäoliselt korteri soetamiseks on vaja juba keskmisest tunduvalt kõrgemat sissetulekut. See omamoodi selekteerib välja, kes jõuavad Põhja-Tallinnasse korterit osta ja kes mitte.

Nüüdseks on Kalamajast saanud selline piirkond, kuhu tõenäoliselt korteri soetamiseks on vaja juba keskmisest tunduvalt kõrgemat sissetulekut. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ruumiline eraldatus või mitmekesine linnaruum?

Tallinnas on märgata kasvavat trendi, kus venekeelne elanikkond kolib paneelamupiirkondadesse ja eestikeelne jällegi paneelelamupiirkondadest mujale, sealhulgas Põhja-Tallinasse. On näha, et erineva sissetuleku, haridustaseme ja sotsiaal-majandusliku staatusega inimeste elupaigad hakkavad üha rohkem eristuma. Teisisõnu segregatsioon ehk erinevate sissetulekute, staatuse ja emakeelega rahvastikurühmade eraldumine kasvab. 

Seda on toonud välja Tiit Tammaru ja kolleegid läbi viidud üle-euroopalise segregatsiooni-uuringu põhjal, kus nenditi, et Tallinn on teiste uuritud Euroopa pealinnade võrdluses näidanud kõige kiiremat segregatsiooni tõusu.

Segregatsiooni on käsitletud kui negatiivset protsessi ja tänapäevase arusaama kohaselt peetakse mitmekesist elanikkonda paremaks kui eraldumist, kus rikkamad elavad näiteks Pirital või tulevikus Põhja-Tallinnas ja vaesemad Lasnamäel. Mõnevõrra vähem on tähelepanu saanud fakt, et aeglaselt vältava teisenemise ja gentrifikatsiooni jooksul toimub varases järgus aga vastupidine nähtus, mida võiks defineerida kui sotsiaal-majanduslikku mitmekesistumist. 

Esimesed elupinnad vahetasid Põhja-Tallinnas asukaid juba erastamise tagajärjel, kui hooned tagastati peamiselt 1990. aastatel ja pärast sajandivahetust nende sõjaeelsetele omanikele või nende pärijatele. Sedagi võib käsitleda kui kohalike elanike, kusjuures peamiselt üürnike väljatõrjumist, kuid seda ei ole ei otseselt ega kaudselt põhjustanud kinnisvaraturul toimuv, vaid nõukogudeaegse omandistruktuuri ümberkujundamine. 

Need kauaaegsed elanikud, kes suutsid oma elupinna erastada, on saanud võimaluse jääda paikseks ja laiaulatuslik väljakolimine ei ole aset leidnud. Siiski Põhja-Tallinnas ja eriti Kalamajas on märgata aeglast elanikkonna vahetumise protsessi alates sajandivahetusest. Selle põhjustena võib välja tuua kauaaegsete elanike kõrge vanuse, eestikeelse ja venekeelse elanikkonna erinevad elukoha-eelistused, ent ka gentrifikatsiooni mõjul otsese ja kaudse väljatõrjumise.

Kui Kalamaja on jõudnud sinna, kus uusi elanikke ehk neid, kes on kolinud sinna pärast aastat 2000, on rohkem kui kauaaegseid, siis Pelgulinn on jätkuvalt sotsiaal-majanduslikult mitmekesine (paigutub alloleval joonisel punase kastiga tähistatud alale).

Elanikkonna vahetumine ning seos sotsiaal-majandusliku (etnilise) mitmekesisusega. Autor/allikas: Autori joonis Freeman, 2009 põhjal.

On oluline teadvustada, et elanikkonna koosseisu teisenemine Põhja-Tallinnas ei ole ainult sisse- ja väljarändele taandatav protsess. Tugevalt on see mõjutatud ka uute eluhoonete lisandumisest, mis toob piirkonda uusi elanikke nii, et olemasolevad elupinnad omanikke ei vaheta. Sellest hoolimata on statistiliselt Kalamaja sisse- ja väljakolijate suurusjärk enam-vähem sarnane. Võib märgata, et Kalamajja kolib veidi rohkem inimesi, kes teenivad kõrgemat palka, on nooremad, kõrgema haridustasemega, kusjuures sealt välja kolivad rohkem inimesed, kes teenivad vähem, on vanemad ja madalama haridustasemega.

Mitmekesistuv Kopli ja ühetaolisem Kalamaja

Minu doktoritöö tulemusena selgus, et Kalamajas ja Pelgulinnas, vähemal määral ka Koplis toimuv elanikkonna vahetus on võimestanud kiireid muutuseid kohalikus kaubanduses ja loonud soodsad tingimused kohalikuks kogukonnaeluks. 

Paljusid uusi elanikke ühendab ökoloogiline maailmavaade ja soov elada piirkonnas, mis võimaldab elada kesklinna vahetus läheduses, nautida oma aia hüvesid ning saada osa kogukonnaüritustest ning tänaseks oluliseks tõmbeteguriks kasvanud öko-, mahe- ja loomeettevõtluse koondumisest. Põhja-Tallinnast ja eriti just Kalamajast on saanud atraktiivne sihtkoht, mida saab tuua heaks näiteks, kuidas mahajäänud linnaosa on kiirelt leidnud uue identiteedi ning inimesed, kes on vastu võtnud väljakutse sinna elama asuda või ettevõtte luua. 

Samas kinnitavad läbi viidud intervjuud kauaaegsete elanikega, et eluasemeturu muutused on algatanud tunduvalt laiema elukeskkonna teisenemise protsessi, mis on ulatunud kaugemale eluasemeturu piiridest. Selleks on otstarbekas vaadelda kodu kui inimese identiteedi, turvatunde ja suure osa sotsiaalsete tegevuste lähtepunkti veidi laiemalt kui korteri nelja seina – terve asumi või linnaosana. 

Kiire areng on viinud kohaliku kogukonnaelu, kooskäimiskohtade ja kaubanduse kiire teisenemiseni, mis ei ole kõnetanud paljusid kauaaegseid elanikke ega olnud nende maailmavaadete ja sissetulekutega vastavuses. Analüüsides intervjuusid kauaaegsete elanikega võib järeldada, et kuigi kohalikud kauaaegsed elanikud "võidavad" elupinda omades kinnisvara väärtuse kasvades, kaotavad nad olulise osa oma ajaloolisest sidemest, kohapealsest suhtlusvõrgustikust ja võimalusest kohalikes arengutes kaasa rääkida. 

Kiire arenguga koos käivad muutused ei ole kõnetanud paljusid kauaaegseid elanikke ega olnud nende maailmavaadete ja sissetulekutega vastavuses. Autor/allikas: Eric Sehr/Flickr

Samuti on alust arvata, et paljud kohalikud kauaaegsed elanikud ei soovi või ei saa külastada uusi restorane ja kohvikuid, on vähem kaasatud teisenenud kogukonnaellu, mis toimub osaliselt Facebook'i grupis, ning on vähem osa saanud nii eelistuste, võimaluste kui ka tõekspidamiste tõttu uuest kaubanduse, toidukohtade ja kogukonnaettevõtmise puhangust. See toob välja ühe Põhja-Tallinna kiire arengu ja atraktiivsuse kasvu ühe murekoha: kohaliku kauaaegse kogukonna eneseteostusvõimaluste ning kaasalöömise.

Asjaolule, et gentrifikatsioon viib tõenäoliselt eraldumiseni lõppfaasis, kuid esialgu toimub vastupidiselt kohalike elanike mitmekesistumine uute elanike lisandumise tõttu, on Eestis vähe tähelepanu pööratud. Kui soovime, et Põhja-Tallinnas säiliks ka tööstuspärandit ja vähem eluasemeid nende algupärasemal kujul ning kohalik kauaaegne kogukond oleks jätkuvalt esindatud, tuleks mõelda, kuidas seda ilmselt tervikuna pöördumatut protsessi tasakaalustada ja aeglustada. 

Seni on eluasemeturgu Eestis nähtud kui midagi isereguleerivat ja vähest sekkumist vajavat. Uushoonestus on koondunud tugevalt just sellistesse piirkondadesse nagu Kalamaja, mis juba näitab kauaaegse elanikkonna taandumist kiirenevas tempos, kui see nii-öelda loomulikul teel aset leiaks. Kui Koplis uushoonestus pigem muudab kohalikku elanikkonda mitmekesisemaks, siis Kalamajas võimendab piirkonna ühtlustumist ning laiemas mõõtkavas, linna tasandil toimuvat ruumilist eraldumist.

Ingmar Pastak kaitses inimgeograafia ja regionaalplaneerimise erialal doktoritöö "Gentrification and displacement of long-term residents in post-industrial neighbourhoods of Tallinn" ("Gentrifikatsioon ja kauaaegse elanikkonna väljatõrjumine Tallinna endistes tööstusasumites") 9. juunil Tartu Ülikoolis.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: