Üpris raske on ette kujutada stsenaariumi, milles mõni loom ähvardab võtta inimeselt tema töö. Näiteks on keegi ametis raamatupidajana, kui kuuleb, et metsast tuleb kährik, asub tema asemel tööle ja inimene jääb töötuks. Tundub võimatu fantaasiana.

Seejuures ei ole probleem kährikus, keda on raske ette kujutada tegemas raamatupidaja tööd. Fantaasia teeb võimatuks reservatsioon, et niisama ei saa keegi teise töötaja asemele asuda, sest taolisi otsuseid teeb ettevõtte omanik või juht. Isegi kui kährik oleks hea raamatupidaja, pole teiste töölt vabastamine tema teha.

Millegipärast on palju lihtsam ette kujutada, kuidas ei tea, kust kohast saabub töökohale robot ja võtab kellegi töö ära. Vähemalt jääb selline mulje meedias ja aruteludes kostuvatest sõnumitest. Kuulda on arutelusid raamatupidajate ja paljude teiste ametite peatsest loovutamisest masinatele. Seda hoolimata sellest, et erinevalt kährikutest pole isegi teada, kus näiteks raamatupidamisroboteid valmistatakse. Niipalju on kähriku näitega sarnast, et ka robot ei saa kedagi vallandada.

Mõlema näite sõnum on mõelda, kuidas vallandamine toimub, kes ja miks seda teeb. Teevad seda ettevõtte juhid ja omanikud kes omakorda juhinduvad tootva kapitali majanduslikust ja poliitilisest loogikast. Siin pole mõtet otsida kaalutlusi hea ja halva teljel. Sõnumi eesmärk on mõtestada ümber suhtumist robotitesse või vähemalt seda hetkeks proovides.

Raamatupidajad ei vihka teisi ametivendi ja -õdesid isegi juhul, kui põhimõtteliselt just nemad võiks neilt töö võtta. Pigem nähakse teistes töökaaslasi, eriala arendavaid kolleege, ametivendi, kellelt nõu küsida ja valdkonna huve kaitsvaid tsunftikaaslasi. Üheskoos ollakse enamat kui igaüks eraldi.

Enamus probleeme ja ohte pärinevad hoopiski üha keerulisemaks muutuvast reeglite ja seaduste süsteemist. Nende puhul on valdavalt abi saadud just kolleegidelt, kuigi keerukuse kasvamisega sageneb tunne, et nõudmised lähenevad inimvõimete piirile. Loomuliku arenguna igatsetakse inimese võimekust suurendava või seda ületava abi järele.

Kähriku teema juurde tagasi pöördudes õppis inimene omal ajal kasutama loomade võimeid. Eriti selliseid, mis ületasid inimese omi. Olgu selleks jõud, lõhnataju, kuulmine jne. Loomadesse õpiti suhtuma sõbralikult ja paljudest saidki lemmikloomad. Kas robotivastane tõredus on põhjendatud? Masinad ei ole meie tööst huvitatud. Seda tekitame me ise. Loomadele andsime omi ülesandeid hea meelega. Loomade vastu meil ju eriti midagi pole. Järsku on loomade kogemusest midagi õppida?

Öeldakse, et ajad on muutunud ja sellega koos ka arusaamad. Robotitemaatilistes vestlustes domineerivad hirmud piiravad mõtlemist ja sunnivad peale polariseeritud käsitlust meie versus nemad.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis robotitega seotud eetikaküsimusi uuriv Kate Darling soovitab näha roboteid läbi samasuguse partnerluse, nagu õppisime seoses loomadega. Analoogia ei ole ammendav, aga aitab mõtlemist avardada. Kõigi huvides on näha rohkem valikuid, kuna need määravad seda, kuidas hakkame kasutama tehnoloogiat tulevikus.

Näiteks kui robot teeb halba, võib esimese reaktsioonina tärgata viha masina vastu ja seda võidakse kuidagi karistada, näiteks välja lülitades vmt. Sarnaselt on reageeritud kurja teinud loomadesse, kes on näiteks inimese ründamise järel surmatud. Paari aasta eest jalgratturile surmavalt otsa sõitnud robotauto puhul leiti, et süüdi oli autos viibinud inimene, kelle töö oli turvalisuse tagamine.

Kate Darling osutab vastutusest pääsenud ettevõttele. Tehnoloogia omanikud väidavad kaitsena, et nad ei saa kõike ohte ette ära hoida. Metslase puhul ei jää muud üle, aga kodustatud loomadel on omanikud. Jalakäijat hammustanud puudli omanikku ootab karistus ja sama loogika peaks korduma robotite puhul. Öeldakse, et loom on loom. Tulevikus tõdetakse, et robot on robot. Küsimus on inimestes, kes pidid masinat valitsema.

Lemmikloomad on inimestele seltsilised, kellega tärkab rikas sotsiaalne suhe ja empaatiatunne. Loomad pole muutnud inimesi kalgimaks, pigem vastupidi. Kate Darling usub, et masinatest partnerlus ei röövi samuti inimestes peituvaid tundeid ja tulemus võib olla emotsionaalselt rikastav.

Probleem võib olla privaatsuses, sest lemmikloomad ei räägi sinu saladusi edasi. Robot võib aga kõige õrnemal hetkel pakkuda sulle müüa midagi romantilist. Siingi pole probleem robotis, vaid masina loonud inimestes. Rääkides loomade eeskujul robotitele antavatest õigustest, võiks ka siin mõtlemist avardada ja küsida, kelle eest peaks roboteid kaitsma. Tõenäoliselt on see roboti looja ja omanik, kes valmistab selle puuetega ja saadab inimeste maailma.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".