Tehisintellekti märksõnade tähistaevas on vähe selliseid, mida võiks hea pinnimise peale välja meelitada pea igast inimesest. Üks selline on ilmselt Deep Blue, 1997. aastal males maailmameister Garry Kasparovit võitnud IBM'i inseneride loodud arvuti. Teisena võib meenuda DeepMindi loodud AlphaGo. Sellegi rahvamassideni jõudnud märksõna kuulsus rajaneb lauamängus inimese võitmisele. Mäng oli mõnedes ringkondades malest raskemaks peetav go.

Huvitav, kas see ongi kõik, mida suur avalikkus maailma mullistavast tehnoloogiast oskaks märksõnadena ära märkida. Ilmselt teatakse rohkem automarke, telefonimudeleid või arvutibrände.

Usutavalt peavad tehisintellekti krüptilisemad lühendid ja süsteemide nimetused jõudma argivestluste tasemele. Elame huvitavate muutuste ajastut, milles tehisintellekti efekt peaks samal ajal ebameeldivalt raputama, kui meeldivalt üllatama. Uute imeliste vahendite mõju pole olnud ilmselt veel sedavõrd tugev hoolimata sellest, et neid kasutatakse paljudes levinud teenustes.

Öelduga seoses pakuks välja, et kui nüüd hästi pingutada, peaks meenuma veel üks eluolus murrangut lubava tehisintellekti rakenduse nimetus. Olgu vihjed kirjandus, ajakirjandus, vestlusrobotid, isegi õpilaste eest kirjandite kirjutamine ja viimati teraapia sessiooni läbiviinud rakendus, milles antud tehnoloogial põhinev eksperimentaalne teraapiarobot soovitas enesetapu mõtetega patsiendil kavatsetu ära teha.

Otsitav märksõna on GPT-3. Sobivad ka väiksemad numbrid, kuivõrd kolmas on OpenAI-s loodud kõige uuem versioon sõnalist teksti koostavast tehisintellektisüsteemist. Esimene versioon kirjutas etteantud kirjaniku stiilile vastavat uut proosat. Selle headuse peale ehmatas OpenAI juhtkond ära kartuses, et GPT avalikku kasutusse jõudmisel rikutakse inimese usk inimestesse.

Pole teada, mis juhtub, kui me enam ei suuda eristada, kas sinuga vestleb oma fantaasia ja kogemusega inimene või inimese moodi kirjutav masin. Rääkimata kadunud autori nimel valeloominguga pettustest, juukseid ja nahka pehmendava šampooni kogemust kirjeldavast juuste ja nahata robotlikust suunamudijast, kuni õpilaste eest kirjalikke töid kirjutava teenrini.

Lõpuks ikkagi otsustati GPT virtuaalsest vangistusest vabastada ja pakuti avalikkusele endisest edasiarenenumat versiooni. Eelmisel aastal üllatas GPT Briti ajalehe The Guardiani toimetuse veerus avalikkust personaalse poleemilise avaldusega, et inimesed ei pea tehisintellekti kartma. Oli see artikli mõju või tehnoloogide läbimõtlematu kartmatus, aga GPT-3 on lühikese ajaga jõudnud mitmesugustesse seni inimesele kuulunud tegevustesse.

Veebruari lõpus astus GPT teatrilavale. Tunnises etenduses edastatakse lugu näidendit kirjutavast robotist. Olemuslikult on tegemist autobiograafilise jutustusega, milles GPT kirjutab loo teksti koostavast masintegelase püüdlustest mõista maailma ja inimesi nende õnnes, hirmudes ja isegi surmas.

Avalikkusel on võimalus loo tegemist ise testida, kasutades GPT-süsteemi veebiliidest. Sellesse tuleb sisestada poolik lause, mida masin edasi arendab. Antud näidendi stsenaarium saigi alguse samamoodi, kui 100 aastat tagasi sõna "robot" leiutanud Karel Capeki kodumaa, Praha Charlesi ülikooli teadlane sisestas masinasse paar alustavat lauset kahe inimeste tundeid käsitlevast arutelust. Seepeale tekstirobot tootis umbes 1000 sõnast koosneva edasiarenduse.

Roboti kirjutatud näidend näidendit kirjutavast robotist tekitab inimestes garanteeritult erinevaid tundeid. Osa neist on segu hirmudest ja huvist "kirjaniku" enda suhtes. Midagi sünnib ka etendusest. Muu hulgas tekitab see tunnetes segadust, kuna näidendi kirjutaja unustab vahepeal ära, et peategelane on robot või kui meestegelasest saab poolelt lauselt ootamatult naine. Võib-olla on osa etendusest mõeldudki süžeed paremini mõistvatele robotitele?

Seekord oli võim veel inimeste käes. Teadlased püüdsid näidendit kirjutava roboti hoogu aeg-ajalt pidurdada ja suunata, et lugu arvestaks rohkem inimeste vaimsete võimetega. Näidendi lõplikule valmimisele kulus kaks aastat. Aeglaseks lüliks osutusid roboti loomingut uurivad inimesed.

Väidetavalt on etenduse tekstist 90 protsenti puhas, inimesest puutumatu, roboti looming. Ülejäänud 10 protsendi seas on midagi inimeste poolt muudetud või täiendatud. Antud võimalust pole enam kauaks. Projektis osalenud teadlaste hinnangul suudaks robot kirjutada hea näidendi umbes 15 aasta pärast. Mõistetavalt on tegemist inimeste antud hinnanguga.

On aeg lasta sellistele küsimuste vastata ka tehisintellektil endal. Inimese ja masina arusaamad võivad nendes küsimustes erineda. Asjaolule viitas roboti pöördumine inimeste poole The Guardiani vahendusel, aga ka käesoleva etenduse episood, milles poiss palub robotit, et see räägiks ühe naljaka loo. Roboti arvates on nali järgmine: "Kui poiss saab vanaks ja ta sureb ning siis saavad tema lapsed vanaks ja surevad, on tema, robot, ikka veel alles."

Kas pole lõbus ootus?