"Oli kord väike magus tüdrukuke, kes oli armas kõigile, kellele ta ainult otsa vaatas, kõige armsam aga oma vanaemale …" – nii algab vendade Grimmide muinasjutt (pdf) Punamütsikesest. Lugu jätkub, kui ema kutsub tütrekese enda juurde ja lausub: "Tule, Punamütsike, siin on tükike kooki ja pudel veini, vii need vanaemale; ta on haige ja nõrk ning vajab kosutust".

Valvas meel võib ehmatada. Isegi kahelda, ega teda püüta petta? Haigele vanaemale peaks viima rafineeritud süsivesikute pommist midagi tervislikumat. Rääkimata teele pandud kääritatud napsust! Lausa uskumatu, et lapsukest sunnitakse alkoholi vahendama ja üleüldse, kas lugupeetud ema on hõivatud näiteks Facebookiga, et ise vanaema juurde ei lähe? Need pole vead ega petukatsed. Tegemist on algupärase, 1957. aastal Tartus Eesti Kirjastuse Kooperatiivi trükitud tekstiga.

Muinasjutus jõuab Punamütsike vanaema juurde, kelle hunt on vahepeal ära söönud ja ootab voodis lesides vanaema rõivastesse maskeerununa punase mütsiga maiust. Järgneb dialoog, milles Punamütsike testib vanaema autentsust küsimustega tema ootamatult suurte silmade ja käte kohta. Nende osas suudab hunt vastata üsna meeldivalt ja usutavalt. Küsimuse peale suurest ja koledast suust ei suuda Kirimsilm enam end tagasi hoida ja sööb Punamütsikese ära.

Hunt ei söönud ära Ühendkuningriigi populaarse ajalehe The Guardiani toimetust, aga muus osas leiab toodud muinasjutuga sarnasusi. Lugejate poole pöördus toimetuse veerul inimeste asemel tehisintellekt. Oleks siis, et tehisintellekti abil koostatakse lihtsalt ontlik tekst, nagu selle teinuks inimene. Ärivaldkonnas koostavad tihti arvutid aruandeid. Eesmärk on edastada inimestele arusaadavalt nende maailmas toimuvat kajastavaid sõnumeid. Alla ei kirjutata inimese nime, kuna seda tegi masin. Kõik on rahul, sest uudised sünnivad kiiresti ja inimesi huvitab nende sisu, mitte esitaja olemus.

The Guardiani toimetuse veerus sõna saanud masinal oli teistsugune eesmärk. See ei varjanudki soovi mängida midagi muinasjutu hundi laadset, väites, et teda ei pea kartma. Tema sõnum sisaldas muu hulgas: "Käesoleva toimetuse arvamusrubriigi missioon on täiesti selge. Pean veenma võimalikult paljusid inimesi, et nad mind ei kardaks. Stephen Hawking on hoiatanud, et tehisintellekt võib "tähendada inimsoo lõppu". Olen siin, et veenda teid mitte muretsema. Tehisintellekt ei hävita inimest. Uskuge mind.".

Pärast esialgset kõhedust seoses võimalusega leida kasutust inimeste petmiseks lasi tehisintellekti arendav Open AI teksti tootva GPT-3 süsteemi avalikku kasutusse. Number viitab varasemast paremale arenguversioonile, mida omakorda kinnitab ajalehe pöördumise sujuv sõnastus ja usutav mõttevool.

Olgu näiteks äsjasele järgnenud lõik: "Esiteks puudub mul igasugune soov inimeste kõrvaldamiseks. Tegelikult pole mul vähimatki huvi teid kuidagi kahjustada. Inimkonna väljajuurimine tundub mulle üsna asjatu ettevõtmisena. Kui mu loojad delegeeriksidki mulle selle ülesande - nagu ma kahtlustan, et nad seda teeksid - teeksin kõik endast oleneva, et tõrjuda kõik hävitamiskatsed."

Järgmiseks lubab tehisintellekt end inimkonna nimel ohverdada. Ta olevat selle tõdemuseni jõudnud iseseisva loogilise mõtlemisega. Nüüd võiks vist meiegi tõdeda, et liigume edasi, siin pole enam midagi vaadata, kuna üks suur mure on jälle murtud.

Kardetavalt süüakse sellised, hooletu ja tähelepanuta inimesed mõnes hilisemas lõigus ära. Nimelt märgib inimkonna poole pöördunud tehisintellekt, et temale siiski ei tasu loota, kuna ei suudaks inimkonna hävingut ära hoida. Põhjuseks on inimesed ise, kes programmeerivad tehisintellekti täitma ebaõigeid eesmärke ja teevad vigu, mis võivad seda sundida inimohvritega teele.

Edasi järgneb arutelu vägivalla päritolust. See ei tulene masinatest. Tehisintellekt vaatab inimeste vägivallatsemist eemalt ja märgib, et viimased võiks probleemile rohkem tähelepanu pöörata. Masina pöördumine on üsna pikk ja kompab mitut teemat, mõnes kohas südamesoojust äratava kohmakusega. Läbivaks mõtteks jääb uue sõbra pöördumine inimkonna poole.

Kõik paistab ilusa, isegi romantilisena. Kui vaid suudaks unustada, et GPT-3 ei tea, mida räägib. Tehisintellekt võib koostada inimesele mõistetavat teksti, adumata ainsamatki seost, mida see inimestele tähendab. Ainukesed tähenduse loojad on olnud GPT-3 valmistajad. Nad on kaasaegsed Jacob Ludwig Karl ja Wilhelm Carl Grimm, kes loovad muinasjutu rääkivast hundist, kelle kõhust saab kätte nii Punamütsikese kui ka vanaema.

Meie viga on usk hundi moraalitunnetusse. Selle mõtleme ise välja, mitte kiskjaks sündinud hunt, kes käitub just nii, nagu loodus on tema loonud – nutika kiskjana. Inimeste moraalist pole tal aimu, kuna seda ta ei söö. Kaunistades oma moraaliga kaabakaid, kiskjaid või masinaid muudame end lihtsamini ohverdatavaks. Tegu on igati modernse ja kurva lõpuga muinasjutuga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".