Professor Masahiro Mori kirjeldas inimeses tärkavat ebamugavust, kui ta kohtab peaaegu inimese moodi kaaslast. Peaaegu pole siin sugugi väheldases tähenduses. Tegemist on inimesele ületamatu kuristikuga, vähemalt veel ületamatuga. Ületamise eel peab oma kaldapoolel tõsiselt mõtlema, kas seda peakski üritama.

Masahiro Mori tähelepanek jääb neljakümne aasta taha. Ta kirjeldas üleminekuprotsessi vabrikutes töötavast ühekäelisest robotmasinast inimesele sarnase humanoidini. Vabrikurobotisse suhtume üpris ükskõikselt, vahest väikese huviga. Seda inimesele natukene rohkem sarnasemaks muutes teeb pilt nalja.

Lõpuks jõutakse transformatsioonis peaaegu inimesele sarnase tehisliku tegelaseni ja inimest haarab vastikustunne. Sellest veelgi edasi liikudes ja jõudes inimesega äravahetamiseni sarnase tegelaskujuni, meid selle tehislik sisu taaskord ei häiri. Nähtust hakati nimetama uncanny valley ehk võõristus- või kummastav org.

Füüsik Alan Sokal avaldas 1996. aastal artikli pealkirjaga "Transgresseerides piire – liikudes kvantgravitatsiooni transformatiivse hermeneutika suunas". Sokal kaasas teksti tuntud autorite tsitaate, kirjutas teaduslikult korrektseid lauseid ja kaasas mõjusaid sõnu, nagu kvantmehhaanika, postmodernism, gravitatsioon, mittelineaarsus jne.

Üldmulje oli väga hea. Artikkel avaldati ja seda tsiteeriti. Seda võib pidada teadlaste soovide täitumiseks kui õnnestub oma mõtteid teistega jagada ja teised seda ka oma mõttearendustesse kaasavad. Kuigi siin peab olema ettevaatlik – antud loos ei täitunud ühegi teadlase soov. Tekst oli arulag ja nii oli Alan Sokal seda algusest peale planeerinud. Ta tahtis raputada ennastimetleva teadusliku publitseerimise õõnsaks muutunud süsteemi, mida mõnikord nimetatakse "akadeemiliseks prostitutsiooniks".

Masahiro Mori ja Alan Sokali näited võinuks elada iseseisvat elu, aga enam ei saa. Olgu seose ära arvamiseks toodud vihjena Ühendkuningriigi ajalehe The Guardian toimetuse veerul avaldatud pöördumine. Kõneleja kutsus inimesi üles leidma endas rohkem julgust ja olla kartmatud, kuigi neid on hoiatatud totaalse hävingu saabumisest. Pöördumise autor ei olnud inimene, vaid tehisintellekt, mis püüdis ületada võõristuse ja usaldamatuse orgu sõnadega "Olen siin, et veenda teid mitte muretsema. Tehisintellekt ei hävita inimest. Uskuge mind".

Tekst oli sedavõrd sorav, et kui autorit poleks tutvustatud, oleks peetud inimese looduks ja tema mõtetega ühenduse rajamiseks. Paraku, nagu osutas Alan Sokal, ei olnud tema peas muid mõtteid peale väljamõeldise abil lollitavate lollitamise. Ajalehes kirjutanud tehisintellekt ei teadnud, et kirjutab teksti ega mõistnud ka seda, mida kirjutab. Kogu usutavuse lihtsameelsus asus inimestes.

USA president Barack Obama avaldas hiljuti neli aastat kirjutatud 751 leheküljelise memuaari. Sellest sai lühikese ajaga bestseller, mis tõusis Amazon'i raamatumüügi edetabeli tippu. Lausa mitte esikohale, sest seal oli ees juba üks teine "Barack Obama raamat". Ülikooli Kirjastuse (University Press) koostatud taskukohase, vähem kui kolm dollarit maksnud raamatus oli 61 lehekülge.

Ilmselt ajasid paljud ostjatest kaks raamatut segi, sest mõni aeg hiljem kadus lühildane raamat müügist. Kuigi ilmus hiljem uuesti tagasi, sest raamatu sisule ei saanud midagi ette heita. Kuis ostjaid leidus, miks mitte seda edasi müüa. Raamatu autoriks oligi nn Ülikooli Kirjastus. Müstiline tegelane, kelle või järsku mille poolt on koostatud teisigi kuumal teemal raamatuid, muu hulgas värskelt asepresidendiks valitud Kamala Harrise eluloost. Seegi on lühildane, kuid asjalik.

Alates eelmisest aastast on samast allikast avaldatud kokku 55 erinevat "teost". Varem pole ühtegi kaebust kuulda olnud. Obama menuki ja tehisliku tekstiloome maailmas hiljuti juhtunuga arvestades hakkas levima seekord kahtlus, et Ülikooli Kirjastus on tegelikult tehisintellekt. Sugugi mitte halb, sest näiteks Obama raamatus avaldatud mõttekäigud on mõnd lugejat positiivselt üllatanud. Järelikult ei ole raamatu sisu Alan Sokaliga analoogne sõnapornoga hämav provokatsioon.

Teksti analüüs, mis rajanes ajale kohaselt tehisintellekti abile, viitas tugevalt masina genereeritud olemusele. Tekstis on mõte olemas. Mõtte väljendamisel kasutatud sõnad ja nende kombinatsioonid on aga tüüpilised masinate loodud tekstile.

Analoogseid uudseid olukordi tuleb aina juurde. Tehisintellekt muudab või loob inimesi kujutavaid võltse pilte ning videoid, mille lahknevust tegelikkusest on inimesel raske eristada. Ümberöelduna, inimest on lihtne ära petta. Niimoodi kirjeldades on lihtne vastata küsimusele, kas see on hea või halb.

Teisalt võib küsida, kas uue, sinu moodi suhtleva, kuigi tehisliku intellektiga tegelase loomine polegi inimkonna eesmärk. Oleme ju ainuke loom, kes suudab aidata siirdada intellekti elavast materjalist järgmisesse keskkonda. Oleme ka ainukesed, kes on mitu põlvkonda end treeninud elama koos masinatega, praktiliselt eluliselt nende toimimisest sõltudes.

See toob antud loos esile veel ühe võimaluse. Kui "Barack Obama Raamat" on kirjutatud inimese poolt, oskab ta seda teha juba väga masina moodi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".