"Eesti praegune angerja asustamiskava ja kutseline angerjapüük sisevetes ei saa tänapäevaste angerjakaitse regulatsioonide ja angerja üldise kehva käekäigu tõttu enam koos eksisteerida,"  tõdeb Mehis Rohtla, Tartu Ülikooli bioloog ja uuringu juhtivautor.

Sellist järeldust põhjendab Rohtla teadustöö tulemustega, milles uuriti ohustatud liikide hulka kuuluva angerja asustamist Eestis. "Uuringu peamine eesmärk oli välja selgitada Narva jõe vesikonda asustatud angerjate osakaal Eesti rannikumere angerja asurkonnas, et seeläbi hinnata asustatud angerjate merre jõudmise edukust," selgitas bioloog.

Asustamine on oluline angerjavaru turgutamise meetod. Tähtis on, et kõik asustamisele minevad ja angerjakasvandustes inimtoiduks kasvatatavad angerjad tulevad loodusliku populatsiooni arvelt. Nimelt ei suudeta angerjat veel kunstlikes tingimustes paljundada, nagu on tavaline praktika näiteks lõhe ja forelliga.

Uuring näitas, et suur osa Eesti magevetesse asustatud angerjatest ei jõua tõenäoliselt Läänemerre ja seetõttu puudub kriitilisel hulgal rändangerjatel võimalus alustada oma merelist kuderännakut. See aga muudab küsitavaks angerja asustamise otstarbekuse.

Järeldus põhineb kalades paiknevate otoliitide keemilise koostise analüüsil, mis aitab tuvastada angerjate rännuteid. Viimane võimaldab omakorda hinnata, milline osa asustatud angerjaid jõuab mageveekogudest rannikuvetesse, kust avaneb tee Sargasso mere, angerjate kudemispaika.

Eesti rannikuvetest kogutud andmete põhjal selgus, et asustatud angerjate osakaal nendes on 26 protsenti, kuid väga vähesed neist olid Eestis asustatud angerjad. Soome rannikuvetes läbi viidud samalaadne uuring andis asustatud angerjate osakaaluks 74 protsenti. Suurt erinevust selgitab muu hulgas asjaolu, et Soomes asustatakse suur osa angerjaid otse merre.

Teadustöö tulemused muudavad küsitavaks, kas ja mil määral on pikaaegne angerja asustamine Eesti siseveekogudesse aidanud kaasa liigi säilimisele ja kaitsmisele. Asustamise piiramisel või lõpetamisel oleks aga negatiivne sotsiaal-majanduslik mõju, sest angerjapüük on oluline sissetulekuallikas kohalikele kaluritele.

Uuringu läbi viinud teadlased soovitavad, et looduskaitseliste eesmärkide saavutamiseks tuleks angerjat asustada otse merre või siseveekogudesse, millel on rändetakistustest vaba otseühendus merega. Kui seni on Eestis üheks peamiseks angerja asustamispaigaks olnud Võrtsjärv, siis teadlaste hinnangul sobiks selleks paremini näiteks Pärnu ja Kasari vesikond ning Väinamere piirkond.

Uurimus ilmus ajakirjas ICES Journal of Marine Science.