Millistest põhimõtetest lähtub angerja asustamisega seotud tegevus Eestis?   

Angerja asustamine Võrtsjärve on aastakümneid toimunud tegevus, mille algne eesmärk ehk püügivaru loomine Võrtsjärve ja teiste selle vesikonna kaluritele on jäänud sisuliselt samaks ka tänapäeval.

Tänasel päeval võib aga angerjat asustada vaid nendesse veekogudesse, kus angerjal on olemas väljapääs ehk lisandunud on varu kaitse kohustuslik aspekt. Kuna eksisteerib huvi angerja asustamise vastu ning kuna Narva jõe vesikonnast on meile seni teada olevate teadusandmete põhjal angerjal olnud piisav pääs merre, siis sellest lähtub ka tänane Eesti angerja majandamisplaan ning asustamine Võrtsjärve. 

Angerja asustamise Võrtsjärve ja teistesse järvedesse on suuremas osas kinni maksnud angerjat püüdvad kalurid kõrgemate püügiõiguse tasude kaudu. Osa rahast on lisanud riik nii keskkonnainvesteeringute keskuse kui ka Euroopa kalandusfondi vahendite kaudu. Kuna kogu asustamiseks kuluv raha ei tule angerjat püüdvate kalurite püügiõigustasudest, siis on sellel tegevusel kindlasti olnud pikemat aega juures ka sotsiaalmajanduslik ja poliitiline mõõde.  

Kuidas kommenteerite Mehis Rohtla artiklis esitatud tulemusi ja seisukohti?

Mehis Rohtla viimane artikkel püstitab küsimuse ja toob välja kaudsed tõendid selle kohta, et angerjate väljapääs Narva jõe vesikonnast ei pruugi olla piisav, et täita varu kaitse aspekti. See on meile alarmeeriv info ning võtame selle teema endale kindlasti analüüsimiseks. 

Rohtla artikkel siiski samal ajal kinnitab, et teatud, kuid määramata ulatuses – vähemalt see uurimus ei suutnud seda kvantifitseerida – jõuab Narva vesikonnast angerjaid merre.

Tahtmata artiklis esitatud väiteid ümber lükkama või kinnitama asuda, võib siiski arutada selle üle, kas artikli valim oli piisavalt esinduslik nii geograafiliselt kui ka sellest tulenevalt eeskätt Narva vesikonnast välja rändavate rändangerjate osakaalu leidmiseks. Peamiselt Lääne-Eesti saarestikust ning eriti Väinamerest püütud angerjad – kokku ca 60 ligikaudu 70st – ei pruugigi kajastada kuigi hästi Narva jõest välja rändavate rändangerjate rändeteed.    

Siiski võib öelda, et artiklis on tulemusi, mis rõhuvad aspektidele, mis on kahtlemata tõesed ja angerja majandamise poliitika kujundajatele kindlasti kaalumisväärsed.

Liigikaitseliselt võiks angerjat praegusest parema tulemuse saavutamiseks asustada nendesse veekogudesse, kus a) püük on oluliselt vähem intensiivne ning b) kus allarändel puuduvad takistused (nt hüdrojaam). Jah nii on ja see on olnud meile ka teada. 

Kas uurimuses esitatud tulemuste valguses tuleks revideerida angerja asustamise põhimõtteid Eestis?  

Nagu öeldud, siis artikkel pakub meile kõvasti mõtteainet. On võimalik, et peame tulevikus oma tegevusi korrigeerima, kui osutub ümberlükkamatuks tõeks asjaolu, et angerjaid tõesti ei pääse Narva jõe vesikonnast piisavas koguses rändele.

Samuti on avatud diskussioon selle üle, kas angerjaid peaks liigikaitselisel eesmärgil asustama kuhugi mujale, nt rannikumerre või Lääne-Eesti jõgedesse. Keskkonnaministeeriumil pole kindlasti selle vastu midagi, kui panus angerjavaru suurenemiseks kasvab. 

Küsimus on lihtsalt selles, kes ja mis vahenditest on nõus selleks tegema kulutusi. Kuna iga kulutus tuleb millegi arvelt, siis me peame endalt küsima, kas me oleme valmis, et vahendite arvelt, mida me täna panustame nt koelmute taastamiseks, järelevalveks või uuringuteks, hakatakse angerjat asustama nendesse veekogudesse, kus angerjal on vaba väljapääs merele?

Samuti võib küsida, kas me saame iga angerja asustamisele kulutatud euro kohta nähtavamalt suuremat kasu nii meie kalandusele kui ka angerja populatsioonile või tasub need eurod siiski muudele tegevustele kulutada? Kindel võib olla vaid selles, et need ei ole Võrtsjärve kalurid, kes mujale kui Võrtsjärve angerjate asustamise edaspidi on nõus suures osas kinni maksma.

Pealegi peame endalt enne suurte muudatuste tegemist küsima, kas Euroopa angerja kui ohustatud liigi taastumise pudelikael asub ikka Eestis ja mil määral meie asustamistegevus või püük seda määrab. Või on need asjaolud peidus kuskil mujal, mis tegelikult liigi edasist käekäiku määravad ning kuhu oleks vaja tegelikult poliitilist kapitali panustada