Aigar Vaigu: inimkond pole kriisi ajal kunagi paremini elanud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Ehkki Covid-19 pandeemia on sundinud inimestele peale mitmeid valusana tundvaid muutusi, pole need laiemat pilti vaadates saanud täbaras olukorras kunagi hakkama sedavõrd hästi kui praegu, leiab füüsik ja teaduse populariseerija Aigar Vaigu.

Sinu kui teadlase poole tuleb pöörduda ikka hüpoteesidega. Minul on hüpotees, aasta 2020 muutis maailma ja mitte miski ei ole enam endine.

Ei ole häid ega halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Ei ole mõttetult elatuid aegu,
mõte ei pruugigi selguda praegu,

vist niimoodi see riim käis. See, mis sellest koroonast halba on olnud, seda oleme saanud siin kohe väga hästi tunda. See, mis sellest head (on tulnud), seda ka ehk varsti näeme.

Kasvõi see, kuidas (on muutunud) meie suhtumine üksteisesse, oma isiklikku n-ö hügieeni – me ei lähe enam haigena tööle. See, kuidas me üksteisega digitaalselt suhtleme üle pika vahemaa – me istu enam lennukisse suvalisel hetkel, vaid mõtleme enne kaks hetke.

Need lennukid ei kipu enam nii tihti lendama ka, kui aasta tagasi olime harjunud. See on üsna ebamugav.

Meie harjumused on pidanud muutuma. Alati kui meie harjumused muutuvad jõuga, siis me tunneme seda valu. Kui sa pead hakkama mingit uut harjumust tekitama või mõnda vana kehva harjumust välja harjutama endast, sa tunned seda valu. Isegi kui me ei saa oma lemmik kohast kohvi osta: "Miks-miks miks küll elu on minu vastu nii ebaõiglane, et ma sealt osta ei saa?". Ongi nii, et kui peame seda harjumust muutma, siis me tunneme seda.

Vaatame korraks teadust lähemalt. Kui mõtleme eri teadusvaldkondadele, siis kas keegi tuleb sellest eriti suure võitjana välja, teeb kohe revolutsiooni oma valdkonnas seoses sellega, et meil on Covid-19, koroonaepideemia, majanduslangus?

Ma arvan, et meditsiin ja viroloogia on need, kes praegu võidutsevad. Neid on vaja, et see kriis ära lahendada. Astronoomid vaevalt sellest nii palju võidavad, (pigem) just sellised praktilisemad lahendused. Nemad võidavad.

Kas on midagi, mida nad juba teevad niimoodi, nagu mitte kunagi varem?

Ma ei ole kõige õigem inimene, kelle käest seda üldse küsida. Ma ei ole selle ala ekspert. Kuid nii palju, kui ma olen lugenud ja kuulanud, siis kasvõi see, kuidas on sellele viirusele lähenetud selle vaktsiini tootmisel, mis põhimõtetel see töötab... Kui varem oli olnud see lihtsalt selline tore idee, millega mängida, siis nüüd on olnud võimalus see ära teha. See on üks mitte selline revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline teema selle juures.

Ilmselt see jätkub ja ei pidurdu veel nii pea...

Ma ka loodan, et saame selle tuules päris palju asju ära teha. Kui hakkad tassi täis valama, siis mingil hetkel hakkab see üle voolama. Samamoodi on see teaduses. Kui me valame ressurssi peale: inimesi, raha, võimalusi, aega, siis mingil hetkel hakkavad need võimalused tulema hoopis teistes valdkondades.

Seesama küsimus viib teemani, mis on minu arvates sel aastal eriti teravalt esile tõusnud. Teadlased peavad pidevalt tõestama, et nad pole eeslid, nad teevad päriselt teadust. Ei ole 100-protsendilist vastust, ongi tõenäosused, ongi vaja uurida ja seal kõrval on inimesed, kes ütlevad, et nad tunnevad, usuvad ja me ei saa midagi muud teha, kui öelda, et nii on.

See ongi nii, sest oma olemust me muuta ei saa. Meie aju on selliselt kokku pandud, et me tõenäosusi, keerulisi protsesse ei suuda hallata. Me ei suuda neid mõista ja vajame lugusid. Need, kes jutustavad paremaid lugusid, neid ka usutakse rohkem.

On väga ohtlik, kui lameda Maa teooriat uskuv ja asja tegelikult teadev inimene kokku lasta ning nad väitlema panna. Lamedat Maad uskuv inimene tundub parema väitlejana. Inimesed nendivad, et ta räägib paremat juttu ja tal on paremad argumendid. Ei ole! Lihtsalt see teine ei pruugi olla nii hea esineja. Me peame aru saama, kes on professionaal, kes ei ole. Peame ka mõistma, miks inimesed mingisuguseid asju räägivad.

Füüsik ja teaduse populariseerija Aigar Vaigu. Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Lõpuks, kas asi ei ole ikkagi usu küsimus? Usun ma teadlast või paremat väitlejat ehk see võib olla intelligentsuse küsimus, aga on ikkagi ka usu küsimus, sest ei jõua ükski inimene, kuigi kõik praegu üritavad, olla igas asjas lõpuni teadjamees.

Võib-olla Aristoteles või viimasena Leonardo da Vinci oli üks viimaseid, kes oli igas asjas meister. Nüüd peadki usaldama spetsialiste.

Vaigu tõi näitena intelligentse disaini ja võrdles omavahel koolapurki, banaani ja mandariini. Kui purgi ja banaani puhul näib olevat silmaga näha, et keegi on valmistanud eriti hea ja mugava lahenduse, siis mandariini avamiseks näib olevat vaja lausa tööriista. Koolapurgi valmistamise lugu on enam-vähem selge, banaani juures tundub mängus olevat mingi kõrgem jõud.

Kipume justkui ära unustama, et banaan, mis nägi kunagi välja hoopis teistsugune, on täna selline kollane värk, sest seal taga oli sordiaretus. Me ei kujuta seda pikka protsessi ette. Me ei kujuta ette, kuidas loodus toimib, sest oleme ajaliselt piiratud. Näeme oma kitsast pilust nagu vanad rüütlid. Sellepärast nad võib-olla tegidki selliseid asju, nagu nad tegid, sest nad nägid maailma kitsast pilust. Samamoodi näeme meie igaüks maailma kitsast pilust, eriti ajalises mõttes.

Kui täpselt sa arvad, et sa suudad tajuda seda protsessi aastast 2020? Seda Covid-19 – epideemiaid, taude, sõdu on olnud ju maailma ajaloos tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid.

Nii hästi, kui meil praegu läheb, ei ole meil kunagi varem läinud keerulistes olukordades. Kui mõelda selle peale, mida minu vanavanemad pidi läbi elama, kes on enne sõda või sõja ajal sündinud, me ei kujuta isegi seda ette, et kui nad olid noored, mismoodi pidid nemad hakkama saama.

Täna on meil väga lihtne – läheme poodi ja ostame, mida tahame, elekter tuleb seinast, vesi tuleb kraanist. Elu on ju ilus. See, et täna sureb koroona tõttu 80–90-aastased – kui meil meditsiinisüsteem oleks kehvem, siis oleks hoopis teistsugune pilt. Meil on keeruline situatsioon, aga see tundub meile keeruline. Kui me paneme selle terve inimajaloo konteksti, siis on see kriis, milles tahaksime elada.

See on niimoodi, kui me suudaksime vaadata kogu maailma ja elu eemalt. Kui asi läheb isiklikuks ja minu pereliige kaotas töö, minu lähedane jäi raskelt haigeks, võib-olla suri sellesse haigusesse, siis on see hoopis teine mastaap.

Kui sa isiklikult kokku puutud, siis on see jällegi isiklik lugu. Minu abikaasa andis positiivse koroonaproovi ja oli perest 2,5 nädalat eemal. Meil läks selles mõttes hästi, sest mina ja minu lapsed haigeks ei jäänud, aga me pidime olema isolatsioonis. Olin 2,5 nädalat seetõttu üksikisa. Õhtul sain küll abikaasale helistada, aga pidin lastega tegelema, lapsed olid kodus. Kui isolatsioonist välja sain, oli lasteaia ja töö klapitamine (raske).

Sain omal nahal ära tunda, mida tähendab üksikvanemaks olemine, õnneks ainult 2,5 nädala jooksul. Minu tõsine austus inimeste vastu, kes peavad üksi ühte või mitut last kasvatama. Minu elu on väga lihtne, võrreldes sellega, mida nemad läbi elama peavad.

Sinu lapsed on väikesed, üks on kahe- ja teine seitsmeaastane. Koolis nad veel ei käi ehk see trall jäi ära, et pead ise neile ise hariduse selgeks tegema niimoodi, et nad ka ise kogu aeg ekraanide ees ei ole. Mis juhtub sinu arvates meie haridussüsteemiga või juba juhtunud?

See on sunnitud muutus. Me peame läbi tegema mingi muutuse ja me seda ka teeme. Nüüd on küsimus selles, kuidas me seda muutust läbi viime. Kas me võtame selle õpetaja ja klassiruumi, topime selle mobiiltelefoni või ekraani ja arvame, et see toimib täpselt samamoodi kui kontaktõpe?

Ei! Toimuma peab mingisugune kvalitatiivne muutus. Õpetaja pole juba enam ammu tõemonopol – ta ei hoia seda. Internetis on õppematerjale tohutult, leia ainult õige asi. Nüüd on oskused, mida peaksime oma lastele õpetama – enesedistsiplineeritus, omaenese päevakava seadmine, kuidas üldse õppida, kuidas aru saada, et sa saad valesti aru, oskus osata küsida küsimusi – õpetaja roll ja vestlused hoopis teistsugused..

Istuvad need lapsed kodus, õpivad arvuti vahendusel või teevad seal midagi muud, sest kui neid lapsi on rohkem kui üks, siis enamus lapsevanemaid ei halda ilmselt ammu ära, mida nad seal ekraani taga teevad, äkki see kõik ei olegi halb? Äkki meil kasvabki mingisugune uus põlvkond, kell aju ehitus muutub tänu sellele, et nad on kardinaalselt teises olukorras – sealt tulevad sellised teadmised ja arusaamad maailmast, et need lükkavad meid hoopis teisele tasemele?

Tõenäoliselt, täna ma seda taset veel ette ei kujuta. Ma ei tea, mis sealt tulemas on. Ma tean, mis on ohud. Me ei ole harjunud sellega tegelema... Umbes samamoodi on šokolaadiga. Mulle meeldib šokolaad väga, aga kui ma seda ainult päevad läbi sööksin, oleksin siin kaks korda suurem ja kolm korda kahvatum.

Samamoodi on võib-olla selle ekraaniga. Me peaksime nägema seal võimalusi, aru saama, mis seal on head, ja aru saama, mis seal ei ole hea, ja vastavalt sellele oma asju ümber korraldama. Jällegi, kuna meie aju tahab dopamiini, mis sunnib meid mingeid asju tegema. Vaatame uut videot, uut videot, uut videot, aga miks me neid videosid vaatame, seda peaksime endale teadvustama. Selle jaoks, et aru saada.

Võib-olla tegelikult, Grete, äkki me võimegi teha valiku, et me ei tahagi maailmaasjadest aru saada, me tahamegi olla sellised diivanikartulid ja ootame, kuni keegi meile lusikaga suppi suhu paneb, meie eest otsuseid teeb, aga siis ei saa me ka vinguda selle üle, et meile ei meeldi see elu, kus me oleme.

Grete Lõbu ning füüsik ja teaduse populariseerija Aigar Vaigu. Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Aigar, tahad ma ütlen sulle, neid inimesi on, kes tahavad olla võimalikult mugavalt, mitte eriti nagu midagi teha, aga vinguda ja öelda, kuidas teised peavad tegema, tahaksid kogu aeg ja lakkamatult.

Sa ei saa mitut asja korraga. Loodus on tore, eriti füüsika. Kui riigis kehtivaid seadusi sa saad murda, siis loodusseadusi mitte. Võid võtta ka aja, mis meile antud on, sinu tähelepanu, kuhu sa seda jagad.

Me oleme oma aju orjad. Oleme tihti nõus lühiajalist kasu või mõnu ohvriks tooma pikaajalisele, aga edu saavutavad need, kes vastupidi tegutsevad. Need, kes pikaajalise edu nimel toovad ohvriks lühiajalist mõnu. Ela täna nii, nagu mitte keegi teine, et tulevikus elada nii, nagu mitte keegi teine praegu!

Aigar, kas sinust saab kunagi Eesti Vabariigi president või peaminister?

(Naerab homeeriliselt). Ära ütle eales iial! Täna ma seda ei tea. Ma ei tea, mis elu toob. Täna keegi mulle sellist pakkumist teinud ei ole, nii et 1. jaanuarist ma Eesti riiki üle ei võta.

Sinuga oli väga tore vestelda. Aitäh sulle ja ma loodan, et ikka õnn on sinu lähedal.

Intervjuusari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 28. ja 29. detsembril algusega kell 20.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: