Põhjapõder, tuntud ka kui karibuu või poro, on hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline. Tõenäoliselt tuntakse rohkem tema müütilist suguvenda, lennuvõimelist põhjapõtra, kes aitab igal aastal jõuluvanal kinke laiali vedada. Siiski looduses esinev põhjapõder ei oma lennuvõimet, kuigi on väga liikuva eluviisiga.

Oma kehaehituselt pole põhjapõder sobilik raskete koormate kandmiseks seljas. Enamasti kasutatakse põhjapõtru saanide vedamisel, eriti külmades tingimustes ja külmunud või lumisel maal. Saanides võib ju teinekord mõni kingitusi olla. Kindlasti määrab põhjapõdra veojõu konkreetse isendi suurus ja treenitus. Turvaline on arvestada, et loom jõuab vedada enda järel veost, mis on tema enda keharaskusega võrdeline. Seda muidugi põhjapõdrale sobivates tingimustes.

Esimene ja kõige selgem viide, et loom ei jaksa koormat vedada, on see, kui ta ei jõua veosega liikuma asuda või liigub vaevaliselt. Kindlasti tasub jälgida ka üldisemaid stressi-ilminguid nagu jalgadel tammumine ja peaga närviliselt noogutamine.

Looma sundimine tööle, mis ületab tema võimeid, on ebaeetiline ja ka loomakaitse seadusega keelatud. Kui aga töö on siiski jõukohane ja looma eest hoolitsetakse hästi, siis kindlasti tõuseb järgemööda organismi treenitus töö tegemiseks.

Kuivõrd looduslikud põhjapõdrad on ühed liikuvaimad imetajad, rännates suviste ja talviste elupaikade vahel sadu ja tuhandeid kilomeetreid, on veose vedamine hoopis teine valdkond ja pigem rohkem sõltuvuses inimese soovidest kuhugi liikuda. Siiski pole ka siin lihtsat ja ühtset vastust. Võimekus oleneb looma treenitusest ja keskkonnast (kõrgused, lume paksus ja nii edasi), kus rakendit veetakse. Jõukohase koormaga liigutakse rakkes tihti 10–20 kilomeetrit või mõned tunnid. Kindlasti tehakse seejärel puhkepause.