"Eesti venekeelset elanikkonda ühendab ühine emakeel või kodune keel ehk siis vene keel, samuti see, et hoolimata sotsiaaldemograafilisest taustast jälgitakse Venemaa päritolu meediat. Siinkohal võiks aga sarnasused lõppeda," ütleb Leppik.

Kui eestlasi ühendab ühine emakeel ja eristavad teised tunnused, siis siinsete venekeelsete elanikega on Leppiku sõnul sama lugu. Viimaste haridustase, eesti keele ja võõrkeelte oskus, kodakondsus, majanduslik olukord ja osalemine ühiskonnaelus erinevad üksjagu. Vene keele kõnelejad erinevad sellegi poolest, kuidas ja millal nad on Eestisse saabunud, üle elanud 1990. aastate muutuste keerise ning kohanenud üleilmastumise, tehnoloogia arengu ja muude tänapäeva muutustega.

Oma doktoritöös vaatles Leppik Eesti venekeelsete elanike lõimumise viise ning uuris, kuidas mõjutab nende lõimumist vahendatud hargmaisus. "Hargmaisus ehk lihtsustatult öeldes mõtteliselt kahes ruumis elamine ning piiriüleste, ka virtuaalsete sidemete omamine mõjutab kohalikku lõimitust ja vastupidi," selgitab ta. Uuritu põhjal koostas Leppik mudeli, mis kirjeldab venekeelse elanikkonna lõimumise viise Eestis.

Neli ideaaltüüpi

"Oma töös mudeldasin venekeelset elanikkonda jagades nad nelja klastrisse ehk lõimrühma, mis siis on justkui nii-öelda ideaaltüübid," kirjeldab Marianne Leppik tehtut. Lähtudes segmenteeritud integratsiooni teooriast ehk mõttest, et inimesed on ühiskonna eri sfääridesse jõudnud eri viisidel, tõi ta esile iga tüübi erinevused. Samas leidis ta uuritavate meediatarbimist vaadates nende vahel ka sarnasusi.

Doktoritöö valguses soovitab Leppik edaspidi lõimumisest rääkides tegeleda just põhjustega, mis takistavad venekeelseid inimesi ühiskonnaelu sfäärides kaasa löömast.

Multiaktiivne kosmopoliitne lõimrühm

Esiteks eristab Leppik oma töös multiaktiivset kosmopoliitset lõimrühma, kes moodustab venekeelsest elanikkonnast viiendiku. Sinna kuuluvad inimesed, kes on hästi lõimunud pea kõikidesse ühiskonnasfääridesse, ja kellel on ligipääs erinevatele ressurssidele. Nad oskavad eesti keelt hästi, enamikul neist on Eesti kodakondsus ja kaks kolmandikku neist on sündinud Eestis. Geograafiliselt elavad nad Eestis hajali ehk kolmandik neist ei ela Tallinnas või Ida-Virumaal.

"Suurem osa sellesse lõimrühma kuulujatest on naised, võrreldes teiste rühmadega on veidi rohkem  nooremaid vanusrühmi ning pooltel on kõrgharidus," märgib Leppik. "Rühma liikmed on majanduslikult hästi kaasatud, pigem jõukad ning töötavad nii-öelda valgekraelistel ametikohtadel." 

Multiaktiivse kosmopoliitse lõimrühma kuulujad tarbivad meediat mitmekesiselt ehk huvituvad nii eri riikide kui ka eri allikate pakutust. "Nad on kriitilised ning motiveeritud ise oma nii-öelda pildi või pusle kokku panema," iseloomustab uurija. Kursisolek erinevate poliitiliste ja kultuuriliste uudiseteemadega tekitab selle rühma liikmetes kahetisi tundeid. Ühelt poolt tunnevad nad end meediatarbijana pigem enesekindlalt. Teiselt poolt teeb mitmekesine meediamenüü nad rahutuks, sest sisu kohta on neil järeldusi teha raskem. 

Mis puutub hargmaisusesse, siis selle rühma liikmed liiguvad palju ringi ning hoiavad piirideüleseid sidemeid üleval ka meedia abil, lisaks jälgivad geograafiliselt väga mitmekesist meediat. Nende hargmaised praktikad võimaldavad neil koguda ressursse, näiteks teadmisi, oskusi, kontakte, mis tugevdavad nende positsiooni ühiskonnas veelgi. "Ehk siis, selle rühma puhul on hargmaisus ja kohalik lõimitus üksteist vastastikku tugevdavad," tõdeb Leppik.

Institutsionaalselt lõimunud rühm

Teise rühma paigutab värske doktor institutsionaalselt lõimunud inimesed, keda on kõigist vene keelt emakeelena kõnelejatest umbes kolmandik. "Neid iseloomustab kõrge usaldus riigi institutsioonide osas, nende poliitiline osalemine on kõrge – nad käivad valimas, nii kohalikul kui ka riigi tasandil," selgitab ta. Ka selles rühmas on enamikul inimestel Eesti kodakondsus ja nad on sündinud Eestis. Eesti keelt oskab neist vähemalt passiivselt umbes 40 protsenti. Rühmas on võrdselt mehi ja naisi, neist 90 protsendil on vähemalt keskharidus ja kolmandikul kõrgharidus. Vanuse poolest on nende seas rohkem eakaid ja 25–44-aastaseid inimesi, samas on neist rohkem kui pooled vanemad kui 45-aastased. Majanduslikus mõttes läheb neil pigem hästi ning nemadki elavad Eestis mitmel pool.

Institutsionaalselt lõimunud jälgivad uudiseid regulaarselt. Leppiku sõnul eelistavad nad seejuures kohalikku ja rahvusvahelist venekeelset meediat. Eestikeelset meediat jälgitakse pigem ebaregulaarselt. "Geopoliitiline kriis võib selle rühma liikmeid tõugata tarbima Venemaa meediakanaleid, ent nende sisu tõlgendamine on tugevasti mõjutatud kohalikust lõimitusest ja soovist olla lojaalne Eesti kodanik," märgib ta. Konfliktiolukorras võib nende inimeste lojaalsusepüüe tekitada pingeid, kuid kohusetundest tarbivad nad ka sel juhul uudismeediat edasi.

"Institutsionaalselt lõimunute hargmaisus avaldub eeskätt Venemaa ja venekeelse meedia jälgimise näol ning see võimaldab neil säilitada ja arendada oma etno-kultuurilist identiteeti," ütleb Leppik. Kuna need inimesed jälgivad ka kohalikke venekeelseid uudiseid, tuleb neil geopoliitiliste pingete korral toime tulla ideoloogiliselt vastaka materjaliga. Lojaalsete kodanikena jäävad nad poliitküsimustes pigem neutraalseks. Uurija sõnul tähendab see, et hargmaisus võib pärssida nende inimeste poliitilist eneseväljendust ja osalust ning ähmastada nende etno-kultuurilist identiteeti.

Etno-kultuuriliselt lõimunud rühm

Kolmas rühm ehk etno-kultuuriliselt lõimunud inimesed moodustavad kõigist venekeelsetest umbes neljandiku. "Selle rühma liikmed on aktiivsed kogukonnatasandil ning kodanikuühiskonnas, võttes osa eri kultuuriliste ja religioossete ühingute tööst, osaledes avalikel üritustel ning tundes solidaarsust või samastades end teiste Eestis elavate venelastega," kirjeldab värske doktor neidki. 

Pooled rühma liikmetest on religioossed. Lisaks usaldavad nad riiklike institutsioone võrdlemisi palju. Samas ei osale nad kuigivõrd Eesti poliitelus, sest enamikul neist pole Eesti kodakondsust. "Rohkem kui pooled rühma kuulujatest on naised ning kaks kolmandikku vanemad kui 45 aastat. Neil napib eesti keele oskust, ligi pooled on sündinud väljaspool Eestit," ütleb uurija veel. Veidi enam kui 60 protsendil neist on keskharidus, tööalaselt staatuselt on neljandik neist nii-öelda sinikraed ning kolmandik pensionärid.

"Aktiivse, etno-kultuuriliselt lõimunud rühma liikmed jälgivad peamiselt Venemaa päritolu meediat, väiksemas mahus ka kohalikku venekeelset meediat – ehk nende meediamenüü on siiski tugevasti Venemaa-suunaline," tõdeb Leppik. Meedia sisu tõlgendavad need inimesed oma venelaseks olemise, igapäevaelu kogemuste, nii Eesti kui ka Venemaa normide ja geopoliitiliste arusaamade valguses. Kuna nad siiski usaldavad Eesti riiki ja saavad sellest teatavat turvatunnet, püüavad nad Venemaalt tulevaid arusaamu sobitada kohalikku konteksti.

"Selle rühma hargmaisus avaldub läbi Venemaa-suunalise (sotsiaal)meedia ja piiriülese isikliku suhtluse ning rühma liikmeid iseloomustab geopoliitiline truudus Venemaale," sõnab Leppik. Ehk siis meedia teel vahendatud hargmaisus ei aita neil inimestel aktiivsemaks Eesti kodanikuks saada, kuid seostub neile kohaliku kogukonna ühistegevustega ja hoiab need inimesed siiski ühiskonda lõimituna.

Nõrgalt lõimunud rühm

Viimaks eristab Leppik veel nõrgalt lõimunud inimesi. "See on rühm, kelle kohta me väga palju ei tea. Nad ei ole kas huvitatud või motiveeritud ühiskonnaelus kaasa löömast," märgib värske doktor. Mehi ja naisi on siin võrdselt ning umbes pooled neist on keskealised, enamik on kas Venemaa või määratlemata kodakondsusega. Selles rühmas on kodakondsuseta inimesi üldse kõige rohkem. Eesti keelt oskavad nad vähe ning ligi 40 protsenti neist on sündinud väljaspool Eestit. Kahel kolmandikul on keskharidus, kuid põhiharidusega inimesi on veidi rohkem kui kõrgharituid. Majanduslikult läheb neid pigem kehvasti ja töötuid on nende seas proportsionaalselt kõige rohkem.

"Selle rühma jaoks kannab meedia eeskätt meelelahutaja rolli ning uudismeedia jälgimine on ebaregulaarne ja juhuslik," ütleb Leppik. Napp meediatarbimine ja ühiskonnast eemalolek võimendavad üksteist, mistõttu on need inimesed uurija sõnul avalikust meediaruumist veel enam väljas. Samas jälgivad nad agaralt ühismeedias toimuvat, mistõttu kujuneb nende meediapilt välja tutvusringkonna eelistustest.

Ühismeediast saab toitu ka nõrgalt lõimunute hargmaisus. "Vähene välismeedia jälgimine tähendab, et ühiskondade mitmekesisus jõuab nendeni vahendatuna teiste inimeste kogemuste kaudu ning geopoliitiliste pingete taustal eelistavad nad asjakohast sisu mitte jälgida," kirjeldab uurija. Samas võivad need inimesed jõuda just ühismeedias mõne tuttava soovituse kaudu eestikeelse meedia juurde.

Mida sellest kõigest õppida?

Marianne Leppiku sõnul tasub tema uuringu valguses venekeelse elanikkonna lõimimisel hoiduda neid inimesi nii-öelda ühe vitsaga löömast. "Selle töö tulemused osutavad, et vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed on ühiskonda sidustunud sopistuna, erinevatesse sfääridesse," ütleb ta.

Pigem tuleks Leppiku hinnangul tegeleda põhjustega, mis takistavad venekeelseid inimesi ühiskonnaelu sfäärides kaasa löömast, ning mida need inimesed ka ise võib-olla takistustena näevad. "Samal ajal tasub silmas pidada, et teatud tegevuste jaoks on vajalik riigispetsiifilise kapitali olemasolu – see tähendab, et näiteks keeleõppe olulisus ei kao kusagile," tõdeb värske doktor.

Marianne Leppik kaitses doktoriväitekirja "The segmented integration and mediated transnationalism of Estonian Russian-speaking populations" ("Eesti venekeelse elanikkonna segmenteeritud integratsioon ja vahendatud hargmaisus") 3. detsembril Tartu Ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni erialal.