Nüüd selgub, et seesugune meel, mida võiks nimetada ka kaug-puutetundlikkuseks, oli olemas juba väga ammustel lindudel, aga võib-olla isegi dinosaurustel.

Lindudel on noka otsas erilised puuteretseptorid, mida tuntakse ka Herbsti kehakestena. Need asetsevad tihedalt paiknevates augukestes ja nende abil võib lind vibratsioonide vahendusel tajuda näiteks väikese ussi liikumist mullas või väikese kala liikumist vees.

Carla du Toit Lõuna-Aafrikast Kaplinna Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid ja kõrvutasid sadade linnuliikide nokki, et paremini aru saada, kuidas see eriskummaline meel on arenenud.

Uuritud liikide seas oli nii tänapäevaseid kui ka väljasurnud linde, sealhulgas nelja liiki litornitiide, kes elasid umbes 70 miljonit aastat tagasi, kriidiajastul, mil maakeral võis kohata veel dinosauruseidki.

Teadlased tuvastasid tänapäevastel lindudel selgelt eristuvad nokaotsaaugukeste paigutuse mustrid, mis paistavad olevat seotud Herbsti kehakeste olemasoluga. Samasuguseid mustreid tuvastasid nad aga ka litornitiidide fossiilistunud nokaotstes.

Nii söandavadki nad Kuningliku Seltsi toimetistes välja käia mõtte, et ka litornitiididel, neil möödunud aegade lindudel, praeguste jaanalindude ja kiivide sugulastel, olid Herbsti kehakesed ja nendega seonduv tajuvõimegi täiesti olemas.

Enamgi veel, et linnud on arenenud dinosaurustest, siis ei oleks teadlaste arvates ka väga imeks panna, kui peaks selguma, et see eriline tunnetusviis võis algselt tärgatagi juba saurustel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.