Mässust kuuenädalase karantiinini: kuidas Euroopa viimase katkupuhangu seljatas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Piiskop Ambrosiuse tapmine
Piiskop Ambrosiuse tapmine Autor/allikas: CC-0

Viimane ulatuslik katkulaine oli Euroopas 250 aastat tagasi, mis valusalt räsis Moskva elanikke, aga millest Eesti puutumata jäi. Novaator uuris Tartu Ülikooli uusaja professor Mati Laurilt, miks Eestisse katk ei jõudnud ja kui tõsised piirangud mujal Euroopas kehtestati.

Euroopa oli 1770. aastatel hädas kahe haiguspuhanguga: Türgist valla pääsenud muhkkatk jõudis venelasteni Türgi sõjavangidelt. Selle kõrval tabas Kesk-Euroopat soetõbi, mis nõudis samuti palju ohvreid.

Lisaks haiguspuhangule tabas mitmeid piirkondi näljahäda, mis pani inimesed otsima mujalt paremat elu. "Tavaliselt minnakse linna lootuses, et seal on viljalaod ja sealt õnnestub kuidagimoodi saada [toitu]. Mis ikka näljaga teha? See paneb hamba liikvele ja koos sellega hakkab ka haigus levima. Nälg ja tõbi on omavahel üsna tihedas seoses – üks tingib teist," ütles Laur ja lisas: "Nagu ikka, tuleb häda uksest ja aknast korraga."

Eestil vedas

Eestit toonane haiguspuhang ei puudutanud, rääkis professor Laur. "Eesti oli suhteliselt perifeerne ja võib-olla ka lihtsalt Eesti asend aitas sellele kaasa." Ta lisas, et tolle aja otsestest katku piirkondadest – Preisimaa, Poola aladest ja ka Moskva aladest, jäi Eesti kaugemale. Siinmail jäi viimaseks katkulaineks Põhjasõja-aegne katkuepideemia (1710–1711), mille tõttu suri umbes 200 000 inimest ehk üle poole toonasest Eesti elanikkonnast.

250 aasta eest oli katkupuhangu tõttu Euroopas näljahäda päris tõsine, mistõttu kasvas ka viljahind. "Meil ilmastiku poolest vedas. Baltikumis olid just vahetult enne katkupuhangut suhteliselt head viljaaastad, kõvasti üle keskmise. Oli võimalik isegi vilja välja vedada. Siin sellist näljahäda ei tekkinud," rääkis Laur. Siiski polnud Eestis viljavaruga kõik väga hästi. Liivimaa kindralkuberneri George von Browne manitses mõisnikke jälgima viljavarude olemasolu.

Mässud Moskvas

Kõige valusamalt tabas katk Moskvat, millesse hinnanguliselt suri 100 000 inimest. Kui linnas juba katk levis, ei uskunud keisrinna Katariina II viimase hetkeni, et tegemist on katkuga. Keisrinna pidas Euroopas kehtestatud katkuvastaseid meetmeid ogaruseks. Olukorra tõsisemaks muutumise korral kehtestas keisrinna mitmed piirangud. Linnas kehtestati karm karantiin ning selgitati välja ja isoleeriti nakatunute kontaktisikud.

Moskvas tekkis aga meetmete vastaste leer, kes hakkas piirangute vastu mässama. See viis olukorrani, kus septembris 1771. aastal suri Moskvas ühes päevas katku ligi tuhat inimest. Õigeusklik rahvas, kes välismaalt appi tulnud arste ei usaldanud, otsis abi pühapiltidest. Nii sai Moskvas kõige surmavamaks nakkuseallikaks Neitsi Maarja ikoon, mis asus Varvara väravate lähistel. Kui ikoon öövarjus haiguse piiramise tõttu minema viidi, tekkis mäss ning Moskva peapiiskop Ambrosius tapeti 1771. aasta septembris. Oktoobrikuine külmalaine ohjeldas küll katku levimist, kuid lõpliku haiguse seljatamiseni kulus veel aasta.

Piiskop Ambriosuse tapmine Autor/allikas: CC-0

Katkupiirangud ja kahemeetri reegel 18. sajandi moodi

Peamised abinõud, mida võimud katku leviku tõkestamiseks rakendasid, olid riigipiiride sulgemine ja karantiini kehtestamine. Näiteks toonane Preisimaa kuningas Friedrich II nõudmisel rajati Preisimaad Poolaga ühendavatele suurematele teedele karantiinikordonid, kus riiki siseneja pidi ootama 42 päeva, enne kui võis reisi jätkata.

Professor Lauri sõnul oli 42 päeva ehk kuus nädalat katku peiteperiood. "Tollel ajal arusaam karantiinist oli enam-vähem igal pool ühesugune. Täpselt nii nagu tänapäeval me enam-vähem teame, mida need piirangud aitavad. Küsimus on selles, kui suurel määral neid kehtestada. Nii nagu on see tänapäeval väga oluline, et majandus seisma ei jääks, samamoodi oli ka 18. sajandil väga oluline, et kaubavahetus jätkuks," ütles ta.

Kui linna oli katk juba jõudnud, siis Preisimaa kuninga Friedrich II nõudmisel ehitati turg hoopis linna väravate juurde. Katkuaegse turu rajamisel oli oluline, et kauplemisel hoitakse distantsi, selleks ehitati kaks paralleelset tara, mille vahele pidi jääma umbes 2,5 meetri (kaheksa jala) laiune koridor, kuhu asetati nii kaup kui ka selle eest makstav raha.

Enne omaniku vahetust läbisid mündid vee või äädikaga täidetud kausikese. Elusloomad ja -linnud uhuti enne müüki veega üle ning toores liha kõrvetati tulel. Kõik tekstiilikaubad, nahad ja suled tuli enne müüki paigutada kuueks nädalaks karantiini. Teadaolevalt liikus nakkus eelkõige tekstiili vahendusel.

Kuigi ametlikult võeti vastu igasuguseid piiranguid, ei tähenda see, et need reaalselt ja täielikult toimisid. "Toona oli seaduse mõte rahvast hariv, rahvast valgustav, see ei olnud ainult selline käsk või keeld. /.../ Sageli tehakse see viga, et võetakse seadus ja siis kirjutataksegi, vot et elu oligi selline. Isegi seaduseandja ei eeldanud seda, et kõik hakkavad seda 100 protsenti täitma," selgitas professor.

Kuigi sageli nimetatakse haiguspuhangut katkulaineks, on siiani selgusetu, kas tegemist oli ikkagi katkuga. "Toonastes allikates – Preisimaa allikates, Rootsi allikates nimetati seda katkuks, see on fakt, see on mustvalgelt kirjas, aga meie tagantjärgi küsime, kas see päris katk oli, võib-olla oli see tüüfus. Tüüfus on veel hullem kui katk, ta võtab veel kiiremini ja veel suuremal hulgal," ütles Laur ja lisas, et katku puhul oleksid asjad isegi terake leebemad olnud.

Mati Lauri artiklit "Katku seljatamine kakskümmend viis aastakümmet tagasi" saab lugeda ajakirjast Tuna.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: