Madeleine Goumas ja ta kolleegid Exeteri Ülikoolist tegidki kajakatega üsna lihtsaid katseid. Nad sammusid lindudele lähemale ja vaatasid samal ajal kas maha või linnule otsa.

Selgus, et maha vaatamise puhul jõudis inimene kajakale keskmiselt kaks meetrit lähemale, enne kui lind minema plagas.

Huvitav on ka see, et ka noored, äsja lennuvõime saanud linnud reageerisid inimpilgule sama tundlikult kui nende vanemad liigikaaslased. See näitab, et inimpilgutunnetus on neil kas kaasa sündinud või kergesti omandatud.

Veel saadi kinnitust laialt levinud eeldusele, et linnakajakad on maakajakatest julgemad — linnakajakad lasid inimese endale keskmiselt 2,5 meetrit ligemale kui maakajakad. Maakajakad olid ka linnakajakatest ergemad mitte ainult eemale sammuma, vaid ka lenneldes pagema.

Varem tehtud uuringus said samad teadlased teada, et kajakas söandab kartulikrõpsupakist toidupoolist nokkida suurema tõenäosusega siis, kui lähedal asuv inimene on temast pea ära pööranud; kui aga inimese nägu on kajaka poole, on nokkimisjulgust vähem.

Uues uuringus nüüd aga pea asendit ei varieeritud, muutus ainult pilgu suund. Ja selgub, et seegi väike finess avaldab kajakaile suurt mõju.

Teadlased tegid kajakakatseid Inglismaa edelanurgas Cornwalli krahvkonnas 155 linnuga: nii noorlindude kui ka täiskasvanutega, nii linnas kui ka maal.

Saadud teadmised aitavad uuringu autorite arvates paremini mõista inimeste ja lindude suhteid ning linnastumise mõju neile.

Goumas ja ta kaaslased kirjutavad hõbekajakate inimpilgutundlikkuse uuringust ajakirjas Animal Behaviour.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.