Matsalu kalakajakad annavad ideid vähi tõrjumiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalakajakas püütakse pesalt vaid proovi kogumise hetkeks, seejärel vabastatakse koheselt tagasi oma tähtsaid kajakaasju ajama.
Kalakajakas püütakse pesalt vaid proovi kogumise hetkeks, seejärel vabastatakse koheselt tagasi oma tähtsaid kajakaasju ajama. Autor/allikas: Zooloogid 2.0

Vanad kalakajakad peavad arvestama kasvava vähiriskiga nagu inimesedki. Evolutsioon on andnud neile vähirakkude allasurumiseks aga mitmeid tööriistu, selgub Eesti ja Prantsuse teadlaste uuringust.

Vähk on inimliigil tänapäeval üks peamisi suremuse põhjustajaid. Teiste loomaliikide puhul aga pole vähihaigusest teada kuigi palju. Jah, koduloomad, lemmikloomad ja loomaaialoomad surevad tihtipeale samuti vähki, aga looduses elavate loomade surma põhjused tunduvad olema pigem mujal – kisklus, parasiidid, toidunappus, kirjutab Tartu Ülikooli loomaökoloogia vanemteadur Tuul Sepp ajaveebis Zooloogid 2.0.

Isekalt paljunevad rakuliinid, mis keelduvad ülejäänud keharakkudega koostööst ning ei allu keha kontrollmehhanismidele, on tegelikult universaalne hulkraksuse probleem. Lühikeses plaanis tundub see ju raku jaoks geniaalne idee – miks näha vaeva koostöö tegemise ja enda allasurumisega, kui saaks hoopis kiiresti iseennast kloonides "igavikku enesele otsida"? Et see pikemas plaanis evolutsiooniline tupiktee on (vähihaige organism sureb), ei takista lühinägelikel rakkudel ikka ja jälle üritamast.

Teadusartikli esimene ja viimane autor, Richard Meitern ja Tuul Sepp, arutavad Kakrarahul proove kogudes kalakajakate potentsiaali rahvusvahelises vähiteaduses. Autor/allikas: Zooloogid 2.0

Nii on vähikaitse asi, millega iga hulkrakne organism esimestest rakujagunemistest peale tegelema peab. Isekate rakkude kontrollimiseks on erinevaid meetodeid, näiteks halvale teele läinud rakkude apoptoosi ehk kontrollitud rakusurma suunamine või immuunrakkude rünnak. Ka geenide tasemel on tuvastatud terve rida "vähi allasurujaid geene", mille ülesandeks on minimeerida võimalus, et rakust areneb vähk.

Selliste vähikaitsesüsteemide tõhusat tööd näitab see, kui organismil vähki ei teki. Milliste elusolendite peal saaks seega vähikaitsemehhanismide kõige paremini uurida? Loomulikult nende peal, kellel vähki harva esineb.

Vähi tekke tõenäosus tõepoolest erineb liigiti. Näiteks hiirtel ja rottidel on vähk väga tavaline, elevantidel ja nahkhiirtel aga haruldane. Nii peakski vähikaitset uurida pigem elevantidel ja nahkhiirtel kui tüüpilistel vähiuuringute mudelorganismidel, laborihiirtel ja -rottidel. Arusaam, et niinimetatud ebatüüpilistelt mudelorganismidelt, looduslikult "vähikindlatelt" liikidelt, on vähikaitse osas palju õppida, on teaduses uus, kuid üha enam kanda kinnitamas.

Tuul Sepp ja Kalev Rattiste teel Kakrarahule, Matsalus asuvassee unikaalsesse teadaoleva vanusega kalakajakate kolooniasse. Autor/allikas: Zooloogid 2.0

Nüüd astuvadki vähikaitse mõistmise mängu meie Matsalu kalakajakad. Miks uurida vähikaitset kalakajakal? Kalakajakas on pikaealine, vanus on aga nii inimesel kui teistel loomadel üks peamisi vähi riskitegureid. Kes tahab vanaks elada, peab investeerima tõhusasse vähikaitsesse. Lindudel on ka kõrge ainevahetuse baastase, mis samuti võiks suurendada vähiriski, kui pole just spetsiifilisi kaitsemeetodeid.

Samuti pesitsevad meie kalakajakad ühe maailma reostunuma mere, Läänemere kallastel ja laidudel, reostus on aga nii inimestel kui teistel liikidel üks olulisemaid vähi riskitegureid. Vana Läänemere kalakajakas peab seega olema vähi eest väga hästi kaitstud.

Matsalus Kakrarahul pesitseb ainulaadne kalakajakate populatsioon, kelle vanused on täpselt teada. Kas mäletate näiteks kuulsat maailma vanimat kalakajakat Martat, kelle kohta on teada, et ta elas täpselt 34 aastat? Selline looduslik koloonia on enneolematult väärtuslik ressurss vanusega seotud bioloogiliste protsesside uurimiseks.

Kakrarahu kalakajakate pesitsuskoloonia. Autor/allikas: Zooloogid 2.0

Meie uurimuses kogusime proove noortelt ja vanadelt kalakajakatelt ja uurisime, kas vanus mõjutab vähiga seotud geenide avaldumist. Kuna kajakate vähigeenide andmebaas praeguses teaduse arenguseisus puudub (väljaspool inimliiki ja paari klassikalist mudellooma oleme vähiuurimises veel üsna pimedas keskkajas), pidime otsime vähigeenide analooge inimese genoomist.

Ka sellise kohmaka ümbernurga meetodiga tuvastasime tervelt kaheksa vähiga seotud geeni, mis on noortel ja vanadel kajakatel väga erineval tasemel ekspresseeritud. Viis neist geenidest tegelesid vähikaitsega, aga kolm võivad inimese analoogia põhjal olla onkogeenid ehk geenid, mis suurendavad vähi tõenäosust.

Mida neist tulemustest järeldada saab? Kalakajakas, kes tahab vanaks elada, peab arvestama suurenenud vähitõenäosusega, nii nagu inimenegi. Looduse poolt on vanaks elavatele kajakatele aga kaasa antud viisid, kuidas vanuse kasvades vähiriski alla suruda.

Mida paremini me tunneme vähi teket ja vähivastast kaitset looduslikel liikidel, seda lihtsam on meil leida ideid vähiraviks ja -ennetuseks inimliigil ning teistel liikidel, kes meile on olulised, nagu koduloomad ja lemmikloomad. Tuleb edasi liikuda kitsalt arusaamalt, et vähk on vaid inimliigi probleem, mille uurimiseks saab kasutada hiiri ja rotte.

Vähikaitse seisukohalt on viimased paradoksaalselt hoopis väga kehvaks valikuks. Teadmiste laienedes erinevate liikide vähi esinemissagedusest ja kontrollmehhanismidest hakkame paremini mõistma selle raske haiguse tekkepõhjuseid ning looduse poolt kaasa antud meetodeid sellega võitlemiseks. Oma väikese panuse on nüüd andnud ka Matsalu kalakajakad.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste Instituudi, Eesti Maaülikooli ja Prantsusmaa teadusagentuuri CNRS teadlaste koostöös valminud artikkel ilmus ajakirjas Evolutionary Application.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Zooloogid 2.0

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: