"Ma olen doktorantuuri ja järeldoktorantuuri ajal uurinud tõesti linde, aga kuna ma olen tegelenud ka merelindudega ja merebioloogia mind huvitab, siis tundub mulle, et just selle vähiprojekti jaoks on kõige parem mudelorganism kalad, sest Läänemere kaladel on reostusest põhjustatud vähki juba leitud ja näidatud," selgitas Sepp "Ringvaatele".

"Evolutsioonibioloogi jaoks ei olegi väga oluline, milline liik täpselt tema mudelorganism on. Evolutsioon toimub täpselt samamoodi kõigil liikidel ja vähk on evolutsiooniliselt väga vana probleem. Kui ma uurin seda kajakal või lestal – tegelikult need mehhanismid, mis vähki tekitavad või mis vähki aitavad alla suruda, on samad kõigil liikidel," lisas ta.

Sepp tunnistas, et inimeste vähiravis on mõnevõrra jõutud tupikusse. "Teiste liikide pealt saaks õppida seda, kuidas erinevad liigid on õppinud vähki alla suruma. Näiteks on teada, et paljastuhnuritel on väga vähe vähki. Kuidas nad seda saavutavad? Tegelikult kõikidel hulkraksetel organismidel on see vähi allasurumise probleem olemas. Mõned lihtsalt on selles väga head."

Samamoodi võiksid teadlased Sepa sõnul uurida reostunud keskkonnas elavaid populatsioone. "See reostus peaks neil vähki tekitama, aga neil on välja kujunenud kas geneetilised või immuunrakkude põhised kaitsemehhanismid, kuidas vähki alla suruda. See võib anda meile uusi ideid selleks, kuidas inimese vähki paremini ravida."

Oma projektis keskendubki Sepp lestale ja soomuslestale, kelle puhul on teada, et nad reostuse tulemusena vähki haigestuvad. "Just maksavähki on neil täheldatud. Aga ka nahavähki."

Mida teevad reostuses elavad lestad teisiti kui inimesed, et vähk neid maha ei murraks? Selleks, et seda teada saada, tuleb kalu lahata. "Need kohad, kus reostus kalal vähki tekitab, ongi need kohad, mis tegelevad selle reostuse kahjutuks muutmisega – maks, sapijuha ja mingil määral ka nahk, sest ta on selle keskkonnaga tihedas kokkupuutes," selgitas Sepp.

Tema töö ei tähenda siiski hommikust õhtuni kalade sisikonnas tuhnimist. "Tõhusam on liituda rahvusvaheliste keskkonnauuringute programmidega. Läänemerel on tegelikult väga tugevad ökotoksikoloogia võrgustikud, kus Eesti paraku väga aktiivselt ei osale. Aga ma loodan, et äkki õnnestub seda projekti kaudu ka muuta."

Praegu on ka käimas suured uurimiskruiisid, kus ka Sepa uus doktorant pilootandmeid just selle sama projekti jaoks kogub. "Selle suure kruiisi põhieesmärk on uurida mererelvastuse mõju kohalikele kalapopulatsioonidele. Aga kuna nad samal ajal püüavad nii palju lesta välja, siis ma ei pea eraldi minema oma paadi ja õngega, vaid saame koguda nendelt samadelt kaladelt, mis aitab ka hoida kokku neid üksikuid kalu, keda teaduseks peab ohverdama."

Teadusrahastuse seis Eestis teatavasti just roosiline ei ole. Hiljuti sai Sepp aga L'Oréali Baltikumi stipendiumi "Naised teaduses", mis aitab tal kalade ja vähiraviuuringutega edasi minna.

"Mingil hetkel kipuvad naised teadusest ära kaduma. See stipendium proovibki aidata naisi sellest raskest kohast üle. 30.–40. eluaasta vahel kipuvad tähelepanu ära tõmbama muud asjad. Eestis on tõesti hea emapalga süsteem, aga teadlase karjäärile võib see mõnikord takistuseks saada, kui sa oled mitu aastat lapsega kodus."

Sepp usub, et kahe aasta pärast võiks ilmavalgust näha esimene artikkel tema teadusuuringute teemal. "Ma loodan midagi näha juba selleks talveks – just geenide ekspressiooni tasemel, et kas reostunud piirkonnas elavad kalad kuidagi toodavad rohkem vähivastastelt geenidelt valke või mingeid produkte," kirjeldas Sepp.