Luštšik sündis 15. veebruaril 1928. aastal poola päritolu perekonnas kolmanda põlve peterburilasena. Elanud üle Leningradi blokaadi, lõpetas Luštšik 1946. aastal kuldmedaliga keskkooli, 1951. aastal Leningradi riikliku ülikooli füüsikateaduskonna, kaitses 1954. aastal teaduste kandidaadi väitekirja ning 1964. aastal füüsika-matemaatikadoktori väitekirja. 1968. aastal omistati talle professori kutse.

Luštšik siirdus 1954. aastal tööle füüsika ja astronoomia instituuti Tartus. Kogu tema edasine teaduselu möödus selles instituudis, kus ta aastatel 1960-1993 oli ioonkristallide füüsika sektori juhataja ja 1974-1990 osakonnajuhataja.

1964. aastal valiti Tšeslav Luštšik Eesti teaduste akadeemia liikmeks.

Akadeemik Luštšiku peamisteks uurimisvaldkondadeks on olnud tahkisefüüsika, laia keelutsooniga materjalide optika ja spektroskoopia.

Ta rajas rahvusvaheliselt tunnustatud isolaatorkristallide füüsika koolkonna Tartus ning mõjutas selle valdkonna arenguid mitmetes riikides. Ta on kolme monograafia ja üle 400 teaduspublikatsiooni autor või kaasautor.

Luštšiku juhendamisel on kaitstud 50 füüsika- ja keemiakandidaadi väitekirja ehk kaasaja mõistes doktoritööd. Paljud tema õpilased on valitud Eesti, Läti ja Venemaa teaduste akadeemiate liikmeteks.

Luštšik pälvis 1954. aastal teadlaste rühma koosseisus Eesti NSV riikliku preemia. 1988. aastal tunnustati teda Eesti teaduste akadeemia medaliga ning 2004. aastal Eesti vabariigi teaduspreemiaga pikaajalise ja tulemusliku teadus- ja arendustöö eest. 2006. aastal omistati talle Valgetähe III klassi teenetemärk ja 2008. aastal Tartu ülikooli suur medal.