Novaatori toimetus soovitab artikli lugemisel meeles pidada, et lugu ilmus algselt Šveitsi ajakirjas Weltwoche 10. juunil 2020. Sellest lähtuvalt võib sisaldada see praeguseks vananenud infot või teadlaste konsensuse silmis hiljem vääraks osutunud arvamusi.

Berni ülikooli immunoloogiainstituudi endine direktor ja bioloogia emeriitprofessor Beda M. Stadler avaldas 10. juunil ajakirjas Weltwoche Šveitsi olukorrale tuginedes kriitilise ja karmisõnalise arvamusloo koroonaviiruse ja -kriisi ohjamisel tehtud vigadest.

Stadleri sõnul pole tema kirjutis mõeldud süüdistuse, vaid halastamatu hinnanguna. Tal on kahju, et tema immunoloogidest kolleegid on jätnud koroonadebati ainult viroloogide ja epidemioloogide pidada. Oma hinnangus reastab Stadler viis suuremat teemat, kus maailma viroloogid ja valitsused oleksid tema hinnangul võinud teisiti talitada.

Viis võimalikku möödapanekut

1.     Viirus polegi uus. – 2019. aasta lõpus leitud koroonaviirus sai nimeks Sars-CoV-2 ehk on juba nime poolest 2002. aastal möllanud Sarsi sugulane. Oleksime pidanud kohe algul uurima, kui lähedased uus viirus ja Sars geneetiliselt on, selmet mõistatada, milliselt loomalt viirus Hiina elusloomaturgudel levima hakkas.
Nüüd, mil räägitakse vaktsiiniarendusest, ilmneb järjest uurimusi, mis tõestavad uue koroonaviiruse ja Sars-1 ning teiste iga-aastaste gripihooaja beeta-koroonaviiruste lähedast seost. Nii saab uue vaktsiini loomisel toetuda ka teistele koroonaviirustele ja nende geenimaterjalile.

Järelikult pole Sars-Cov-2 üldse nii uus, vaid järjekordne hooajaline külmetushaigus, mis suveks taandub. Külmetushaigustele on omane pidevalt muteeruda ning igaks hooajaks muutuvat grippi keegi ju päris uueks nimetama ei tõtta. Veterinaarid on muide aga loomi juba aastaid erinevate koroonaviiruste vastu vaktsineerinud.

2.     Olematu immuunsus on muinasjutt. – Kõik alates Maailma terviseorganisatsioonist (WHO) kuni isehakanud viroloogideni pidasid Sars-Cov-2 eriti ohtlikuks, kuna väidetavalt ei teki selle läbipõdemise järel immuunsust. Samas esimene laiatarbeline antikehade test valmistati kunagiste Sars-1 jaoks mõeldud antikehatestist. Hiinas oli uue koroonaviiruse mõju väiksem neis paigus, kus Sars-1 omal ajal tugevamini möllas. Järelikult peab meie keha neid kaht viirust piisavalt sarnaseks, et ühe antikehade mõjul end teise eest kaitsta. Levinud väitele, et Sars-Cov-2 immuunsust ei tekita, polnud mingit tõestust.

Aprilli keskel avaldati uurimus, kus T-rakkude põhine immuunsus leiti 34 protsendil berliinlastest, kes polnud uue viirusega kokku puutunudki. T-rakud on valgeverelibled, mis märkavad ja ründavad viirust, kui see end mõnes peremeesrakus peidab. Paistab, et need võitlevad Sars-Cov-2-ga samamoodi nagu teiste külmetushaigustega.

Samuti on üks maailma tsiteeritumaid teadlasi John P. A. Ioannidis Stanfordi ülikoolist näidanud, et uus viirus tekitab antikehi arvatust palju rohkem. Ioannidis on aga pälvinud omajagu kriitikat, sest ta ei kasutanud väga täpseid teste.

3.     Mudeldajad kukkusid läbi. – Epidemioloogid jäid juttu olematust immuunsusest samuti uskuma ega näinud uues koroonaviiruses vaid hooajalist külmetushaigust. Vastasel juhul oleks nende graafikud olnud teistsugused. Nüüd, kus mudeldajad üle maailma on eksinud, püüavad nad end õigustada jutuga "teisest lainest". Samuti võib nüüd mõista, miks epidemiolooge huvitas rohkem surnute arv, kui võimalike päästetavate hulk.

4.     Talupojatarkuse immunoloogia. -  Endine Šveitsi riikliku terviseameti nakkushaiguste osakonna juhataja Daniel Koch oletas õigesti, et lapsed ei kanna uut koroonaviirust edasi. Avalikkus nõudis temalt aga sellele väitele tõestust. Asi on irooniline, sest väitele, et mõned inimrühmad on viirusele haavatavamad kui teised, ei nõudnud keegi tõestust. Tavaliselt eeldame ju lihtlabaselt, et kui keegi jääb mingist haigusest puutumata, on ta haiguse vastu immuunne.

Oma vaadete kaitseks leiutasid immuunsuse eitajad mõisted "enda teadmata (haiguse)kandjad" ja "sümptomiteta põdejad". Nii oli leitud seletus, miks paljud inimesed viiruse sümptomeid ei ilmutanud, ent nende kurgust leiti viiruseosakesi.

Järgmine viroloogiline nali peitus väites, et sümptomiteta põdejad võivad haigust siiski edasi levitada ja seda ainuüksi rääkides. Peab aga meeles pidama, et kui viirus kusagil kehas pesitseb, hävitab ta inimese rakke. Rakkude surm tähendab nakkust, häiret immuunsüsteemile ning see omakorda valuaistingut. Seega on jutt "tervetest haigestunutest" rumal, ent vähemalt ei läinud WHO sellega kaasa.

Kui keskkonnas on patogeenset viirust, nakkab see ühtmoodi kõigile inimestele. Kui keegi on viirusele immuunne, algab tema kehas viiruse vastu võitlus. Esmalt püüavad viiruse pealetungi takistada antikehad. Viimastest pääseb osa viiruserakke tavaliselt mööda ning tööle hakkab meie teine kaitseliin ehk T-rakud. Viimased nii-öelda otsivad keha põhjalikult läbi ja hävitavad kõik viiruserakud.

Seega, kui immuunne inimene teeb PCR-koroonatesti, osutub test positiivseks, sest kehasse on jäänud purustatud viiruse genoomi osakesi ehk viirusepürgi. Test ei erista surnud prügi elusast viirusest ja näitab leitud kogust igal juhul suuremana. Nii saab selgeks, miks 200 haiguse läbipõdenud korealast uuesti haigestusid ning seega arvatavasti immuunsed polnud. Hiljem selgus, et testitud korealased olid täiesti terved ning nende keha alistas viiruse teisel korral kiiresti. Ülitundlik test leidis nende kehast aga viirusepürgi ja andis positiivse vastuse.

Niisiis on tõenäoline, et iga päev leitud uutest nakatunutest nii mõnigi kannab veres lihtsalt viiruseprügi.

5.     Probleem koroonaimmuunsusega. – Kõige eelneva valguses peaks igale immunoloogile kahtlane tunduma ka uue koroonaviiruse kahe kuni 14 päeva pikkune peiteperiood. Või siis väide, et pärast viiendat kandmisepäeva patsient enam viirust keskkonda ei erita.

Mõlemad väited viitavad hoopis, et inimestel on viiruse vastu olemas mingigi põhiimmuunsus, mis sündmuste kulgu selliseks väänab. See põhiimmuunsus põhjustabki raskelt põdevatele patsientidele tüsistusi. Vananedes ja kasinalt toitudes muutub immuunsüsteem nõrgemaks ja ebatäpsemaks. Nii räsib Sars-Cov-2 enim riike, kus sotsiaalmajanduslik olukord ei lase inimestel täisväärtuslikult ära elada.

Kui inimese keha ei tooda piisavalt antikehi, levib viirus üle terve keha ja jõuab rutem edasi T-rakkude kätte. T-rakud ründavad viirust kõikjal üle keha, mis võib kaasa tuua liiga ägeda immuunvastuse ehk tsütokiinitormi.

Kuidas edasi?

Praegu on viirus taandunud ja naaseb arvatavasti talvel. Siis pole see Stadleri sõnul aga teine laine, vaid lihtsalt külmetushooaeg. Kui kahe nädala jooksul peale Šveitsi eriolukorra lõppu tuleb nakatumistes järsk tõus, võib väita, et eneseisolatsiooni meede töötas.

Muus osas viitab Stadler John P. A. Ioannidise värskele uurimusele, mille järgi alla 65-aastased patsiendid moodustavad kõigist koroonasurmadest vaid 0,6-2,6 protsenti. Seega tuleks edaspidi keskenduda vaid riskirühma kuuluvate üle 65-aastaste eakate kaitsele.

Samuti loodab Stadler, et kevadised hirmukülvajad avalikkuse ees vabandaks. Talvel soovitab ta praegusest veidi vähem üksteist suudelda ja sageli käsi pesta. Ta loodab, et oleme selleks ajaks õppinud kaitsma neid, kes seda enim ja päriselt vajaks.