Asjaosalised rõhutavad, et kompleks pole mõeldud vaid seal ruume rentivate loovisikute pelgupaigaks, vaid peaks võimestama laiemat üldsust. Nii lähemaid kui kaugemaid naabreid kutsutakse kohapealsetes arengutes kaasa rääkima.

Loome- ja rahainimeste ühise keele otsingud

Põhjala väravamajas ringi jalutades võib kohata spontaanseid väljapanekuid seal omal ajal toodetud kummikutest ja kalossidest. Tarantinolikust fuajeest pääseb Botiku lokaali ja sealt omakorda roheplahvatust meenutavasse tagaaeda, mille tulukesed ja sopid ilmselt peagi Instagrami-klassikaks saavad.

Botiku baari kohale black box-tüüpi stuudio ehitanud etnotroonika ansambel Oopuse liige Mari Meentalo sõnul käivad Põhjala-elu juurde sagedased talgud ja mitmel rindel koos toimetamine.

Üks Põhjala eestvedajaid on antropoloog Liis Serk, kelle eesmärk on luua toimiv võrgustik: "Linnainimestel on üldiselt väga vähe võimalusi oma keskkonna arengus tegelikult kaasa rääkida ja seda mõjutada. Põhjalas näen, et kui Sul on initsiatiiv või mõte, siis saad seda keskkonda ka tegelikult kujundada."

Põhja-Tallinna loomelinnakuid uurinud Tartu Ülikooli inimgeograaf Ingmar Pastaku sõnul pole see üllatav: "Erasektori ettevõtmised on nii üürnike kui kohalike elanike kaasamise poolest kohati väga kaasaegsed." Avaliku sektori projektid seevastu kipuvad kaasamisega tegelema valikuliselt.

Kuidas kaasata nii, et kedagi ei kaasata

Värske inimarengu aruande kohaselt on avalikus sektoris hakanud levima JOKK-skeem, mille käigus keskkonda mõjutavate arenduste või avaliku ruumiga seonduva kohta arusaadavaid selgitusi (näiteks makettide või visualiseeringute abil) ei jagata.

Selle asemel riputatakse interneti sügavustesse detailirohkeid tehnilisi jooniseid, millesse süvenemine nõuab hulgaliselt eelteadmisi ja aega. Niimoodi saab reageerimiseks mõeldud perioodi rahulikult mööda lasta ja elanike hilisemaid proteste ignoreerida, kuna õige aeg mõtete jagamiseks on kopa maasse löömise hetkeks ammu läbi.

See muudab kodanikualgatused jõuetuks ja süvendab inimeste umbusaldust kõigi muutuste suhtes, mis omakorda sillutab teed nähtusele koondnimetusega NIMBY (not in my backyard), ehk igasugustesse uuendustesse juba eos eitavalt suhtumisse.

Kogukonnale omaseks saav vastalisus tekitab omakorda ametnikes tunde, et inimesed on tülikad progressipidurid, ehk mida vähem nad teavad, seda parem. Nii algab nõiaring taas.

 Kellele Põhja-Tallinn kuulub?

Võrreldes muu läänemaailmaga on Eestis väga palju korteripinda eraomandis. Just seetõttu puudub siinmail klassikaline gentrifikatsioon, mille käigus jõukam elanikkond vaesema rahva populaarseks muutnud tööstuspiirkondadest kiiresti välja sööb. Pigem tõuseb koos ala populaarsusega kõigi elupindade väärtus ning seega ka varasemate asukate isiklik varandus.

Küll aga on Ingmar Pastak ja tema kolleegid Põhja-Tallinnas tuvastanud nn. pehmemat väljatõrjumist: "Uus liberaalne kogukond korraldab Kalamaja päevi ja intervjuudes on selgunud, et niimõnigi peab kogu naabruskonda oma koduks. Kauemaaegsemad elanikud seevastu kipuvad enam suhtlema pigem oma maja rahvaga ja on meile väljendanud igatsust vanade Kalamajast lahkunud tuttavate järele ega pruugi end tundmatuseni muutunud avalikus ruumis enam koduselt tunda." Põhja-Tallinna puhul võiks seega rääkida sümboolsest väljatõrjumisest, leiab Pastak.

See, et põhjalikult uuenenud Balti jaama turg endiselt asotsiaalset elementi tõmbab, on moodsa inimgeograafia seisukohast pigem positiivne. Mida mitmekesisem on seltskond, kes avalikus ruumis omavahel kohtub, seda sidusamaks võib kogukonda pidada, ehkki kogetud kontrastid võivad tekitada vastupidise tunde.

Pastaku sõnul ei pruugi suur rahvakildude sõprus aga kesta igavesti: "Kui kohv maksab juba kolm või neli eurot ja kui kogukonna identiteeti peegeldavad kohad läbivad järjest uuenduskuure, siis staažikamad elanikud kindlasti tunnetavad muutust ka rahakoti kaudu ja võivad leida, et nad pole enam oma vanades meelispaikades teretulnud."

Põhjala utoopia

Põhja-Tallinnas on erineva suurusega loomelinnakuid, ehk kultuurikomponendiga kinnisvara arendusi juba kümne ringis. Puudust pole ka tööstuslikust pinnast, mida eluruumideks või ettevõtluse tarbeks renoveerida. Need väiksemad ja suuremad tõmbekeskused asumite sees tõstavad kohaliku elanikkonna keskmist nii haridustaseme kui sissetulekute lõikes.

Põhjala tehase olevik on alles defineerimisel ja tulevik alles loomisel. Hetkel tegeletakse aktiivselt kompleksi ajaloo ja eelmiste (ruumi)aktivistide tegude uurimisega, et selle baasil 21. sajandi Põhjala identiteediloomele nii sisendit kui väljundit pakkuda.

Ehkki värske veri on kompleksile elu sisse pumbanud juba mitu aastat, on territooriumil ringi jalutades ilmselge, et ollakse alles teekonna alguses. End päriselulise utoopia rajajateks pidavate noorte entusiasm küll näib piiritu, aga garantiisid pole ja lõppeks näitab aeg, kui suureks ja edukaks Põhjala tehas loomekeskuse ja kogukonna demokraatia kantsina saab.

 Kuula ka Vikerraadio Huvitaja saate raames eetrisse läinud helilõiku, mille abil Põhjala asukatega lähemalt tuttavaks saab.