Geraint Jones Londoni Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid andmeid, mille Cassini oli kogunud aastal 2002 teel Jupiterist Saturnini. Cassini mõõtis siis Päikeselt välja paiskunud laetud osakesi ehk päikesetuult.

Jones ja ta kaaslased märkasid, et 2002. aasta märtsis kasvas märkimisväärselt Cassini mõõdetud prootonite hulk. Põhjuseks tundub olevat Ikeya-Zhangi komeet, millelt päikesetuul oli pühkinud vesinikuioone ehk prootoneid.

Päikesetuulest kaasa haaratud ioonid aga moodustavadki komeedi saba, täpsemalt ioonsaba. Komeedil võib olla ka teine saba, mis koosneb tolmuosakestest.

Jones ja ta kolleegid väidavad mõõdetud prootonite hulga ja komeedi asukoha põhjal võrguvaramus arXiv, et Cassini oligi sattunud lendama läbi komeedi ioonsaba. Mõõtmiste ajal oli Cassini komeedist 6,5 astronoomilise ühiku kaugusel. Astronoomiline ühik on võrdne Maa ja Päikese vahemaaga.

Et komeet liigub ja ta saba on seetõttu kõver, võib arvata, et tegelikult oli saba vähemalt seitse astronoomilist ühikut pikk. See teeb enam kui miljard kilomeetrit. Ühelgi teisel komeedil ei ole nii pikka saba seni teada. Seni hoidis rekordit Hyakutake komeet, mille saba pikkuseks oli 1996. aastal mõõdetud 3,8 astronoomilist ühikut.

Selliseid mõõtmisi saab teha ainult siis, kui kosmosesond juhuslikult komeedisaba kohtab, ja seda on juhtunud väga harva. Kuid et juba nii väheste mõõtmiste juures on nähtud nii pikki sabasid, võib arvata, et paljudel komeetidel on saba veel pikem kui 7,5 astronoomilist ühikut.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.