Pooled seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ei räägi oma vastikust kogemustest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Flickr Creative Commons/European Parliament

Pooled seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ei ole oma vastikust kogemusest kellelegi rääkinud ja vaid kümnendik ohvreist ei teadnud kedagi, kellele rääkida või kelle poole pöörduda.

Justiitsministeeriumi tellitud seksuaalse väärkohtlemise uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks väljaspool internetti langenud 45 protsenti 16–26-aastastest Eesti noortest. Esimese juhtumi ajal oli ohvri keskmine vanus 15,7 aastat. Seksuaalset ahistamist on kogenud 41 protsenti noortest. Uuringu üks eesmärke oli kaardistada 16–26-aastaste noorte seksuaalse väärkohtlemise kogemust.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika nõunik Brit Tammiste ütles Vikerraadio saates "Reporteritund", et politseini jõuab väike osa väärkohtlemise juhtumitest. "Uuringu tulemused kinnitavad, et seksuaalne väärkohtlemine toimub varjatult," ütles Tammiste 

Tammiste lisas, et umbes pooled noortest, kes on väärkohtlemise all kannatanud, räägivad juhtunust kellelegi. "Pooled järelikult ei räägi kellelegi – see on kindlasti meile, kes me tegeleme ennetusteööga, lastekaitsele ja abi osutavatele asutustele selliseks väljakutseks. Jõuda selleni, et noored ja lapsed saaksid abi ja räägikisd kellelegi, et nad ei jääks päris üksi," ütles Tammiste.

Pooled nendest, kes ei rääkinud, andsid hinnangu, et juhtum ei olnud piisavalt tõsine. Viiendik arvas, et see, mis temaga juhtus, ei olnud sellel hetkel kuidagi vale ja kolmandikul juhtumitel oli mitte rääkimise põhjuseks häbitunne ja hirm vanematele muret valmistada, kirjeldas Tammise uuringutulemusi. "Mis on tõsine ja mille osas me saame koheselt rohkemat ette võtta, on, et kümnendik ohvritest tõi välja, et nad ei teadnud sellel hetkel kellele rääkida, kui midagi oli juhtunud," lisas ta.

57 protsenti nendest noortest, kes ei ole seksuaalvägivalda kogenud, arvasid, et räägiks juhtunust politseile. Kui aga päriselt midagi juhtub, siis politseid sageli ei usaldata.

Sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht Anna Frank-Viron lausus, et väga paljudel ohvritel on mingisugune kogemus politseiga olnud ja tihtilugu on see negatiivne, näiteks on varem suitsetammise või joomisega vahele jäädud.

"Meie üks töö osa on julgustada koostööd või kokkupuudet politseiga. Kui laps meie poole pöördub, siis üks tööülesanne on teha positiivsemat kuvandit politsei suhtes. Selgitada, et kui eelnev kogemus on olnud negatiivne, siis see ei ole absoluutselt seotud selle juhtumiga, millega me lastemajas tegeleme," ütles Frank-Viron ja lisas, et lastemaja alati teavitab ka politseid, kui tegemist on seksuaalse väärkohtlemise juhtumiga. 

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Reimo Raivet ütles, et politsei ei otsi süüd ohvril, vaid teeb kõik endast oleneva, et teada saada teo tagamaad ja et süüdlased saaksid õiglase karistuse.

"Lugesin uuringust välja lükkaksin ümber kindlasti selle, et kardetakse ka seda, et kui noored on tarbinud alkoholi, siis politsei kuidagi hakkab neid karistama – need on need hirmud, mida mina saan ümber lükata," selgitas Raivet.

Raivet tõi välja, et karantiini ajal on vähenenud seksuaalsest väärkohtlemisest teatamiste hulk. Siinkohal tõi Frank-Viron põhjusena välja, et suurem osa teatajatest on õpetajad ja kasvatajad. "Kuna teatajad – lastega tegelevad spetsialistid, istusid ka kodus, siis sellepärast on pöördujate arv väiksem," rääkis ta.

Seksuaalvägivallast rääkimine on ohvri jaoks üsna keeruline. Üks abi mitte otsimise põhjus võib olla, et peab väga piinlikku ja rasket lugu meelde tuletama ja sellest mitmetele inimestele rääkima. Frank-Viron mainis, et lastemaja mõte on, et ohver ei peaks juhtunust niivõrd paljudele inimestele rääkima. "Kui ta jõuab sinna lastemajja ja seal oma lugu räägib, siis on olemas kogu see võrgustik: politsei kohtuarst, lastekaitse, erinevad spetsialistid – me saame kohe seda jagada omavahel."

Frank-Viron rõhutas, et lastemaja julgustab inimesi võtma ühendust, kes kahtlustavad, et last võib olla seksuaalselt väärkoheldud. "Märkamisest võiks teavitada, et lapsi ülekuulama ise ei hakataks," lisas Frank-Viron.


Lastemaja teenus pakub abi seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega laste abistamiseks. Abi vajavast või hädas olevast lapsest anna kindlasti teada kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbrile 112 või lasteabitelefonile 116 111. Abi vajav täiskasvanu saab helistada ohvriabi kriisitelefonile 116 006. Ühtlasi on olulist informatsiooni abi saamise võimaluste kohta veebikeskkondades palunabi.ee ja abiksohvrile.just.ee

Toimetaja: Indrek Ojamets

Allikas: "Reporteritund"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: