Niidud on üks enimohustatud elupaiku nii globaalselt kui ka Eestis. Kuigi tänaseks on poollooduslike loopealsete ja puisniitude taastamine Lääne-Eestis hoo sisse saanud, on mujal niiduelupaikadega siiski lood kurvad. Tasub silmas pidada, et taastatud niidud Saaremaal ei taga niiduliikide head käekäiku Ida- või Kesk-Eestis. Seetõttu on teadlased lisaks niidukoosluste taastamise uurimisele hakanud otsima meie niiduliikidele ka alternatiivseid elupaiku.

"Üheks selliseks kohaks, kus vajadus ning võimalused kokku saavad on põlevkivitootmisest järele jäänud ulatuslikud karjääriväljad Ida-Virumaal," lausub äsjavalminud uuringu juhtautor Tartu Ülikooli doktorant Tanel Vahter.

Põlevkivikarjääridesse liigirikaste niitude loomine ei ole aga lihtne ülesanne. Karjäärides on kaevandamise lõppedes tingimused väga rasked: vajaka on nii vett kui toiteaineid, suvel kõrvetab päike ning talvel paugub pakane. Lisaks on põlevkivikarjäärid väga suured, mis vähendab kohale jõudvate taimede loendit veelgi ja taimkatte kujunemine võib võtta aastakümneid.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi taimeökoloogia töörühma teadlaste uuringust selgub, et nii nagu looduses, on ka karjäärides taimede olulisteks partneriteks mullas elavad mükoriisat moodustavad mikroskoopilised seened. Mükoriisaseened, kes varustavad taime mullast transporditavate toiteainetega, pakuvad lisaks ka kaitset põua, kahjurite ning haiguste poolt tekitatava stressi eest. Vastutasuks teenete eest jagab taim seenpartneriga fotosünteesitud süsinikuühendeid, milleta seen elada ei saaks.

"Et selline vastastikku kasulik kooselu taimede ja seente vahel on toiminud juba sadu miljoneid aastaid ning usutavasti aidanud ka taimed ookeanidest maismaale, tundus mõistlik eeldada, et mükoriisast võib abi olla ka karjääriväljade taimestamisel. Põlevkivikarjääride sarnasus maismaataimede eelse ajajärguga Maal on päris suur," arutles Vahter.

Põlevkivikarjäärides  külvati katseruutudele Eesti niidutaimede seemneid. Lisaks uuele elukohale, anti taimedele kaasa ka kontrollitud tingimustes üleskasvatatud elujõulised mükoriisaseened, kellega nad on harjunud ka looduses koos elama; võrdluseks külvati taimeseemneid ka seenteta kontrollaladele. Seejärel jälgiti nii taimede kui seente käekäiku kahel järjestikusel aastal.

"Kui taimedega oli edasine töö võrdlemisi konkreetne – vaja on inimesi, kes Eesti flooras hästi orienteeruvad, siis mikroskoopiliste mükoriisaseente tuvastamiseks tuleb appi võtta molekulaarsed meetodid ja lahti harutada nende geneetiline kood. Õnneks on Tartu Ülikoolis olemas maailma tipptasemel kompetents," selgitas Vahter.

Uuringu tulemusel selgus, et taimekooslused, mis hakkasid kujunema koos neile omaste mükoriisaseentega, olid oluliselt liigirikkamad nendest, kuhu seeni ei lisatud. Lisaks oli seentega aladel ka suurem taimede biomass, mis omakorda kiirendab mullateket ja soodustab järgmiste taimede kasvu. Mükoriisaseente abil rajatud katseruutudes küündis taimede liigirikkus koguni 16 liigini ruutmeetril. Üllatusi pakkus ka taimede liigiline koosseis – kõige arvukam liik oli valge mesikas, mida seemnesegudes ega läheduses ei esinenud ning mis asustas vaid mükoriisaseentega katseruute.

"Lämmastikku siduva taimena on valge mesikas mükoriisaseente poolt pakutavast fosforist väga huvitatud. Tulemused viitavad, et valge mesika seemneid on karjäärides küllalt palju, seeme ju valida ei saa kuhu ta jõuab. Samas ei võimalda karjääri tingimused neil seemnetel idaneda ning arvestatavat asurkonda ei teki. Paistab, et mükoriisaseente abiga sai valge mesikas sellest barjäärist üle ning asustas jõudsalt meie katseruudud. Valge mesikas pakkus omakorda palju huvi loomadele, kes neid meelsasti maiustasid ja asitõendiks pabulaidki maha jätsid. Alguses tekitas katsetaimede krõmpsutamine meile mõistagi meelehärmi, kuid ökosüsteemi taaskäivitamist ilmestas see paremini kui ükski graafik või tabel teadusartiklis," muheleb Vahter.

Uuringu kokkuvõttena toovad teadlased välja, et liigirikaste niitude rajamine mükoriisaseente abiga on arvestatav alternatiiv karjääride metsastamisele ja seda võimalust tuleks kaaluda. Arvestades niiduliikide kehva käekäiku nii Eestis kui mujal maailmas ja nii ökoloogiliselt, majanduslikult kui ka ühiskondlikult koormaks olevaid ulatuslikke karjäärialasid, võiks liigirikaste niidukoosluste rajamine olla positiivne mitte ainult keskkonnakaitselisest vaid ka majanduslikust ja sotsiaalsest perspektiivist lähtudes.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Applied Ecology. Vaata ka karjääride taastaimestamise lugu Osoonist.