Leidub neid, kes arvavad, et oleme teiste loomade kõrval erilised. Ühe argumendina kasutatakse tehnoloogiliste tööriistade kasutamist. Lihtsamaid tööriistu kasutavad ju paljud loomad. Järelikult peab erisus tulenema tehnoloogiast.

Võimalik, et peetakse silmas tehnoloogilise võimekuse liitumist inimesega, kes erinevalt kõigist teistest elukatest on seepeale vaba ise oma saatust kujundama. Ülejäänud metslased peavad alluma looduslikule valikule ehk olelusvõitlusele, mille kohtunikuks on loodusjõud. Meie aga ütleme, et kõik "sõltub meist". Meil on võimalik elada nii, nagu tahame, st võrreldes loomadega oleme vabad!

Kuna teeme kogu aega midagi, peaksime tegema ratsionaalsete indiviididena asju, mis muudavad olukorda paremaks, viivad edasi ja on progressiivsed. Mitmes religioosses mõttes sellist suuremat pilti ette ei nähta. Maailmakorraldus liigub mööda ringiratast, st kõik, mis on olnud, tuleb jälle, sünnitakse uuesti ja igavik on sama hetke või olemise lõputu kordumine. Vahet pole, kas ollakse põrgus või paradiisis.

Progressiivne mõte rajaneb lootusele, et inimesed saavad muuta maailma paremaks sellest, milles nad on seni elanud. Mõneti üllatavalt tuleneb antud idee religioossest "kahetsuse" ja "eneseparanduse" õpetusest. Mis mõte on kahetseda ja end parandada, kui käid sama rada uuesti? Järelikult peab igapäevane elu viima edasi, parema poole. Usundi mõttes piirdub see enamasti moraalsete valikutega, mitte inimese teadlikumaks ja seega sõnakuulmatumaks muutmisega.

Koroonaviirus võib osutuda antud arusaamade eksamineerijaks. Eksamiruumi sisenedes torkab kohe silma, et oleme väetimad, kui enesesisendusega loodud kuvand. Tehnoloogiliselt kõige edukamad riigid on sunnitud katkestama argielu ja pugema viiruse eest pakku, kuni kehade bioloogiline kaitsesüsteem saab ise viirusega hakkama. Olgu siis läbi haiguse või äratades viirusest tehtud vaktsiiniga tööle keha bioloogilist kaitsesüsteemi.

Tähelepanu väärivad veel kaks inimese omadust. Üks neist on hea ja teine halb. Mõlemad esinevad ka loomadel, siin erisust pole. Tehnoloogilised tööriistad aitavad neid loomadega võrreldes võimendada. Võib ka öelda, et tööriistade võimekuse kasvuga võimendame oma ürgset olemust, ei midagi enamat. Teisisõnu ei muutu me moraalsemateks ega paremateks.

Tegelikult teame isegi, millised me oleme. Inimese kõige suuremaks vaenlaseks on olnud rõuged, mis tappis 20. sajandil hinnanguliselt 300–500 miljonit inimest ehk sõdadest suurusjärgu võrra rohkem. Rõugeviirus levib ainult inimeste vahel. Vaktsiinide abil suudeti oht lõpuks vaigistada. Aastal 1977 registreeriti viimane ametlik haiguse juhtum ning 1980. aastal kuulutas ÜRO maailma rõugevabaks.

Võidu asemel me ei soovi me rõugetest vabaneda. Viirust hoitakse alles suurte riikide laborites. Sisuliselt ei kaitse me end rõugete eest, vaid teiste inimeste eest, sest kardame, et keegi kasutab seda bioloogilise relvana. Pole ju üllatus, kust ajusopist pärinesid biorelva kahtlused koroonaviiruse puhul. Sarnased argessiivsuse refleksid ilmutavad end muu hulgas relvadeks muudetavate robotitega. Unustada ei tohi füüsika alusteadmiste uuringute muutumist tuumarelvaks jne.

Koroonaviirus aktiveeris ka küberkurjategijate jõugud, kes püüavad ära kasutada hätta sattunud inimeste haavatavust. Inimene on kõige brutaalsem loom. Tehnoloogia muudab teda üha südametumaks. Meie tehnoloogilised tippsaavutused on suunatud alati inimeste vastu.

Õnneks leidub kriisi ajal palju inimlikku headust. Tehnoloogiat kasutatakse nii hea tegemiseks kui ka selle kättesaadavuse parandamiseks ja sõbralikkusele õhutavate sõnumite levitamiseks. Maailma ja kohalikuma klassiga muusikud ning näitlejad esitavad inforuumi vahendusel viirusepaos maailmale traditsioonilisemas või uuenduslikumas formaadis kontserte, etendusi jmt.

Erinevate liikumisvormide eksperdid juhendavad soovijaid jooga, tantsu, spordi ja terviseliikumise rikkuste juurde. Meedia ning filmitootjad jagavad tasuta oma töö vilju. Unustada ei saa lugematuid kampaaniaid, milles kogutakse annetusi, õmmeldakse kaitsevahendeid ja korraldatakse isegi toitlustamist tervishoiutöötajatele.

Paistab, et viirusekriis lihvib õhemaks vahepeal metsikult kasvanud individualismikoorikut. Indiviidid tajuvad varasemast rohkem ühiskonna vajadusi ja arvestavad selle huvidega, kuna tabatakse end millegi suurema liikmena. Kasvavad patriotism ning kodanikualgatus, mis omakorda peaks kajastuma valimisaktiivsuse tõusuna.

Selle üheks tagajärjeks võib olla elektroonilise kaugvalimise populaarsuse areng ning kasv, mis oleks vaid üks samm elukorralduse sügavama ning reklaamiäri asemel hoopiski mõnele inimlikule väärtusele ja vajadusele orienteeruvas mõõdikus eduna hinnatava digitaliseerimise teel.

Kui viirus meid tapab, hoiame kokku. Vabamal ajal lihvime inimeste ja teiste loomade vastu mõeldud relvi. Seega oleme ikka erilised loomad küll!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".