Kui tähelepanelikult kuulata ja uurida, siis teevad hiired väga mitmesuguseid piikse - ultrahelipiiksud ei ole küll inimestele kuulda, küll aga teistele hiirtele.

Inimkõrvale kuulmatute ultrahelipiiksude tähendus on jäänud teadlastele seni tabamatuks. Osaliselt on põhjus selles, et tehniliselt on olnud keeruline selgeks teha, kuidas üks hiir teise hiire piiksatusele reageerib.

Joshua Neunuebel ja ta kolleegid Ameerika Ühendriikides Newarkis asuvast Delaware'i Ülikoolist panid mõistatust lahendama masinõppetarkvara. Algoritm nimega DeepSqueak ehk SüvaPiiks analüüsis enam kui sadat tuhandet hiirehäälitsust.

Häälitsused salvestati erilises salvestuskambris, mille seadmed võimaldasid teadlastel tagantjärelegi tuvastada, milline hiir millal piiksus ja mida kõik hiired iga piiksu ajal parajasti tegid.

Tuli välja, et isased hiired tegid erisuguseid hääli sõltuvalt sellest, kas nad parajasti võitlesid kellegagi, põgenesid kellegi eest, ajasid emashiirt taga või tegid midagi neljandat-viiendat.

Teadlased jälgisid ka seda, kuidas hiired üksteise piiksatustele reageerisid ja mismoodi nende peale oma käitumist muutsid. Mõnigi kord oli piiksatus suunatud konkreetsele teisele hiirele.

Näiteks kui üks hiir tõi teist taga ajades kuuldavale teatud laadi, ilmselt dominantsust ehk üleolekut väljendava häälitsuse, siis aeglustas tagaaetu selle peale jooksu, kuid kõik ülejäänud hiired jätkasid oma sibamisi muutumatus tempos.

Lähemalt kirjutavad Neunuebel ja kaasautorid sellest kõigest ajakirjas Nature Neuroscience.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.