Teadlane selgitab, kuidas kirjandusteosed minevikutunnetust vormivad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kaader filmist

Kirjandusteadused ja filmid võivad küll meie teadmisi minevikust moonutada, kuid aitavad luua ühist identiteeti, leiab Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse ja kultuurianalüüsi dotsent Eneken Laanes.

Kust pärinevad meie teadmised minevikust? Me eeldame, et kooli ajalootunnist, ajalooraamatutest ja muuseumitest. Kas aga ei määra meie ettekujutust minevikust hoopis suuremal määral kirjandusteosed, mida oleme elu jooksul lugenud, ja üha rohkem filmid, mida oleme näinud. Mida me teaksime jüriöö ülestõusust ilma Eduard Bornhöhe "Tasuja" või keskaegsest Tallinnast Jaan Krossi või Indrek Hargla romaanideta?

Kas suudaksime veel ette kujutada Stalini aega ilma hiljutiste, palju tähelepanu pälvinud filmideta, nagu "Risttuules", "Seltsimees laps" või "Vehkleja"? Kuigi me teame, et kirjandusteosed ja filmid ei jutusta ajalugu faktitruult, vaid kasutavad seda, mida antiikkultuuris nimetati licentia poetica'ks, loominguliseks vabaduseks, mõjutavad nad sellest hoolimata meie ettekujutust minevikust.

Rääkides hiljuti ühe muusikaajaloo professoriga Julian Barnesi viimasest romaanist "Ajaloo müra", mis käsitleb vene helilooja Dmitri Šostakovitši koostööd Staliniga, ütles ta, et ei kavatse kunagi seda romaani lugeda, kuna hiljem üliõpilasi õpetades ei mäleta ta enam, kas mingi detail Šostakovitsi elust pärineb tema biograafiatest või on see Barnesi poolt välja mõeldud. Tema sõnul on kirjaniku antud tähendus helilooja elule nii võimas, et selle alateadlikku omaks võtmist pole võimalik vältida.

Kui mingi inimgrupp loeb samu romaane ja vaatab samu filme, siis kujuneb neil sarnane ettekujutus minevikust ja see loob kokkukuuluvustunnet ehk kollektiivset identiteeti.

Aga romaanid ja filmid ei paku mitte ainult selliseid minevikupilte, millega me tahaksime end tingimata samastada. Nad tõstatavad ka teemasid, mida me ei taha mäletada, aga millest on siiski oluline rääkida. Nad on omamoodi käivitid. Võtkem kasvõi Sofi Oksaneni romaani "Puhastus", mis kujutas esmakordselt naistevastast vägivalda Nõukogude perioodil.

Teiseks näiteks võiks tuua Ene Mihkelsoni romaanid, mis käsitlevad reetmise võtmes metsavendade hävitamist Nõukogude võimu poolt. Need on valusad teemad, mille tõstatamine kunsti kaitsva tiiva alla aitab kaasa nende hilisemale ajaloolise uurimisele ja mäletamisele.

Kuid meid köidavad lood minevikust mitte ainult mineviku enese, vaid ka meie oleviku tõttu. Kirjandusteosed ja filmid näitavad minevikku kui võimaluste ruumi, kus inimesed teevad erinevaid valikuid. Tänu sellele hakkame me tajuma ka oma olevikku kui võimaluste ruumi, kus me iga päev tegelikult valime. Nad panevad meid endalt küsima: mida mina oleksin teinud vägivaldse võimu haardes, aga ka, millised on minu suhted võimuga olevikus, milline on minu valikute kaal täna; kes ma olen ajaloolise olendina, kodanikuna?

Niisiis, ettekujutused minevikust on olulised, kuna loovad kollektiivset identiteeti. Kuid kultuurimälu uurijad on valmis võimaluseks, et tulevikus toimivad inimkooslused teisiti ega vaja enam kokkukuuluvustunnet, mida tekitavad ühised ettekujutused minevikust. Kuni see ei ole veel juhtunud, säilitab kirjandus ja film oma rolli mineviku kujutlemisel.

Möödunud aastal pälvis Tallinna Ülikooli humanitaarteaduse instituudi võrdleva kirjandusteaduse ja kultuurianalüüsi dotsent Eneken Laanes Euroopa Teadusnõukogu 1,5 miljoni euro suuruse grandi, et uurida Ida-Euroopa kirjanduse, filmi ja kunsti rolli minevikupiltide loomisel ja globaalsel levitamisel. Uurimisprojekti pealkiri on "Tõlkides mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: