Nüüd nad siis sõidavadki, need rotid, siia ja sinna. Mitte küll päris maale ja linna, aga vuravad täiesti hea meelega ringi laboris üles seatud pleksiklaasist areenil mõõtmetega poolteist meetrit kuni 60 sentimeetrit.

Seda, et rottidel meel hea on, aimavad teadlased hormoonide järgi: stressihormoon kortikosteroon on neil pärast sõitu all, stressivastane hormoon dehüdroepiandrosteroon aga üleval.

Kelly Lambert Ameerika Ühendriikidest Richmondi Ülikoolist ja ta kolleegid kasutasid katsetes väikest robotautot, millele monteerisid roti jaoks külge plastpudelist kabiini.

Kabiini põrand oli alumiiniumist. Kabiini esiotsa paigutasid teadlased aga horisontaalselt kolm vasktraati, mida puudutades ühendas rott oma kehaga traadi ja põranda vahel vooluringi. Nii sai ta juhtida autot kas otse edasi, vasakule või paremale.

Lambert ja ta kaaslased õpetasid pudelautot juhtima 17 rotti, pakkudes preemiaks toidupalakesi.

Uurimus näitab ühest küljest seda, et väikese närilise aju võib olla üllatavalt õppimisvõimeline, teisalt aga märgivad Lambert ja kaasautorid ajakirjas Behavioural Brain Research, et tulemused annavad lootust leida uusi mittemedikamentoosseid ravivõtteid vaimse tervise häirete vastu.

Autot juhtima õppinud rottidel ei paranenud mitte ainult meeleolu, vaid võrreldes vähem stimuleerivas keskkonnas elanud võrdlusrottidega ka nutikusülesannete lahendamise võime.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.