Tööstusrevolutsioon versiooninumbriga 4.0 rajaneb ootusele tarkadest masinatest. Uue ajastu majandus kasutab tooraineks andmeid, millega treenib inimese asemel masina aju, et panna see siis roboti sisse ja saata inimeste keskele. Erinevalt Viktor Frankensteini rõskest ja pimedust lõikavate välgusähvatuste abil nähtavast tööruumist kulgeb uus revolutsioon reguleeritud kliimaga valgusküllases ja puhtas keskkonnas.

Sõltuvalt vaatajast võib valgusküllasus varjata külma rõskust ja pimedust, millega peagi inimkonda kostitatakse, seda Terminaatori või Matrixi filmide stiilis. Inimesele kuulunud võimekuse ja seejärel võimu loovutamine masinatele põhjustab arusaadavalt hirme. See võimendab omakorda tulevikustsenaariumites mustvalgeid toone, mille tõttu kaovad vestlusest nüansid. Teistsugused kirjeldused paistavad vastupidistena ja lihtsatena, milles lubatakse masinate külvatud uut rikkust.

Olgu näiteks analüüsifirma Accenture hinnang, milles kasvatab tehisintellekt järgmise 15 aastaga maailma majandust 14 triljon dollari võrra. Numbri ütles välja Hollandis toimunud tehisintellektile pühendatud tippkohtumisel Accenture juht Marc Carrel-Billiard.

Leiva teenimiseks majandusanalüüse tegevate ettevõtete juhtide arvamusi tasub jälgida teravamalt, sest erinevalt paljudest teistest ei mängi nad lihtsalt ideedega, vaid peavad oma sõnade eest vastutama. Seisukoha teeb huvitavaks vähemalt sama tõsiste tegelaste oluliselt pessimistlikumate seisukohtade olemasolu. Sündiv pilt ei ole aga must-valge.

Marc Carrel-Billiard ei nõustu arvamustega, et tehisintellekti ja robootika tõttu kaob inimestelt töö. Ta põhjendab oma seisukohta mõneti ootamatu mõttekäiguga. Inimestel ei tasu töökaotust karta, sest tööle asuvad masinad polegi kuigi intelligentsed. Uue põlvkonna õppivad masinad omandavad mitmesuguseid võimeid vaatamisväljas asjade äratundmisest kõne mõistmise ja rääkimiseni.

Samas oskavad nad rakendada seda kõike vaid kitsas, hästi kirjeldatud, kõrge nõudlikkusega oskustöös. Masin saaks üpris hästi hakkama homse ilma ennustamisega, keerulises liikluses parema teelõigu leidmisega ja suudab ammutada hiigelsuurest andmemassiivist signaale, millega saaks parandada näiteks tootmise tõhusust.

Tüüpiliselt on need ülesanded, mida ei oskagi inimene hästi teha. Sellest siis järeldus, miks masinad veel inimese võimetele vastavat tööd ei ohusta. Küsimus on inimese võimetele kohase töö olemasolu. Tehisintellekt oskab tõlgendada teatud tüüpi andmekogusid, aga need ei saa hakkama keerukas maailmas toimuvale tähenduse või konteksti andmisega.

Näiteks ei suuda see veel niipea mõista, mille poolest erineb rihma otsas oleva koera käitumine vabalt ringijooksvast kutsust. Tõenäoliselt ei saa see aru, kas maailmas võib olla sama inimest rohkem kui üks koopia jne. Masinal puudub arusaamine ja selle saavutamise võime.

Kirjeldatud puudus annab tööd tehisintellekti uurivatele ja arendavatele inimestele. Nende ülesanne on leiutada eetiline masin. Selline, mis kannab vastutust, on suuteline oma otsuseid selgitama, st see on läbipaistev ega oma mingeid kalduvusi. Seoses viimasega tuuakse mõnikord hüpoteetilise näitena tulevikku, milles sõidaksid isejuhtivad liiklusvahendid otsa mustanahalistele inimestele, aga mitte valgenahalistele, sest õppimise andmebaasides on rohkem pilte heleda nahatooniga inimestest.

Masin ei saa olukordadest aru, vaid võrdleb statistilisi mustreid vastavalt sellele, mida leidub andmebaasis. Samuti võib masin pidada köögis tegutsevat inimest kujutaval pildid olevat isikut pigem naiseks, sest mehi leidub taolistelt piltidelt harvemini jne.

Seega on masinad täna ja Marc Carrel-Billiardi hinnangul ka homme veel rumalad. See toob esile huvitava aspekti. Need rumalad masinad peaks oma tegevusega lisama maailma majandusse umbes triljon dollarit aastas kuni aastani 2035. Siin ilmneb masina ja inimese oluline erinevus. Rumalate inimestega ei õnnestuks maailma majandust sel määral turgutada.

Need pooltargad masinad stimuleerivad majandust asudes tegema otsuseid kõrge väärtusega tegevusahelas, kaaludes näiteks pangas väärtpaberite oste ja otsustades inimestele antavate laenude üle. Kui masin oleks targem, siis ta ju inimestele laene ei annaks. Tark masin näeks ju tulevikku, milles ei suuda laenuvõtja seda tagasi maksta, sest teda asendab tark masin. Juhul kui masin on rumal, kas siis oleks tulemus inimesele parem?

Ilmselt ei peakski rääkima targast masinast. Tarkuse vastand pole rumalus. Rumala vastand on mitte-rumal. Midagi sellist, mis vähendab vigu, aga pole tingimata parim. Las masinad olla mitte-rumalad ja jäägu puhas rumalus kui mittekonventsionaalne energia inimestele, sest selle läbi võib avastada midagi head, kõigile midagi kasulikku. Rumalus oleks ehitada endast targem masin.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".