Tavaliselt õpivad väikesed sebraamadiinid laulma täiskasvanud lindude laulu jäljendades. Nüüd on aga Todd Roberts Ameerika Ühendriikidest Texase ülikooli Southwesterni meditsiinikeskusest kolleegidega linnupoegadele n-ö pähe pannud selliseid viisijuppe, mida nad kuulnudki ei olnud.

Varasemates uuringutes on õnnestunud välja selgitada, mis ajupiirkond lauluõppes osaleb ja mis närvirakud laenglevad siis, kui mõni noot algab või lõpeb. Sealt sugenes teadlastele mõte, et need närvirakud võivad olla kuidagi seotud noodivältuste kodeerimisega.

Roberts ja ta kaaslased mõjutasid neid närvirakke valgusega ehk kasutasid nn optogeneetika meetodit. Selle tulemusel hakkasid linnupojad mõnda nooti pikemalt laulma, kuigi nad ei olnud ühtegi teist lindu neid noote sel viisil laulmas kuulnud.

Teadlased loodavad, et sebraamadiini aju laulumehhanismi tundma õppides saavad nad uusi ideid selle kohta, kuidas on inimese ajus korraldatud kõne- ja keelealased toimingud.

Oma uurimusest kirjutavad nad ajakirjas Science.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.