Kanaarilinde võib pidada kunstliku valiku musternäiteks. Kui 14. sajandi alguses oma lauluhäälega Hispaania maadeavastajate meeli köitnud lindude sulestik oli määrdunud kollakasroheline, siis järgnenud sajandite vältel laienes selle värvigamma süsimustast erkkollase ja isegi siniseni. Ent kui palju ka linnuhuvilised ei püüdnud, punast tooni lindude genoomist välja meelitada ei õnnestunud. 1920. aastateks olid saksa aretajad sedavõrd meeleheitel, et otsustasid ristata kanaarilinnu Venetsueelas elava punase punasiisikesega.

Teadaolevalt võib pidada see esimeseks korraks, kui inimesed on üritanud muuta tahtlikult ühe liigi genoomi teise liigi geenidega, isegi kui toona veel neid mõisteid ei kasutatud. Pingutused kandsid vilja ja kümneid põlvkondi hiljem esitlesid aretajad punast kanaarilindu. Washingotoni ülikooli teadlased eesotsas Joseph Corboga on nüüd erinevat värvi kanaarilindude ja punasiisikeste pärilikkusaine kõrvutamise teel kindlaks teinud, milliste pärilikkusaine lõikude abil linnud toona punaseks muudeti.

Kuigi kokku tuvastas töörühm enam kui 15 000 punase värvitooniga seonduvat geenivarianti, leidsid teadlased, et neist valdav enamik on koondunud vaid kahte piirkonda. Neist ühest leiab peamiselt lindude nahas ja maksas avalduva geeni GYP2J19. Punaste kanaarilindude rakkudes on geen tuhandeid kordi aktiivsem kui kollaste kanaarilindude omas. Corbo kahtlustab seetõttu, et geen vastutab ketolaasi tootmise eest. Ensüüm muundab kollakat tooni karotenoidid punakateks ketokaretenoidideks.

GYP2J19 osalusele viitab ka teine paralleelselt ilmunud uuring, milles tehti katseid sebraamadiinidega. Nicholas Mundy leidis oma Cambridge'i ülikoli kolleegidega, et geeni rivist välja löömine muudab lindude nokad punasest kollasteks. Töörühma hinnangul võib sama geenirike viia kollaste nokkadega lindudeni ka vabas looduses.

Ent nagu Corbo töörühma analüüs viitab, pole lõik ainus lindude sulestiku tooni mõjutav geen. Muu hulgas leiti tugev seos ka eelnevalt naha arenguga seostatavate pärilikkusaine lõikudega.

Lisaks sugulise valiku paremale mõistmisele loodavad teadlased muu hulgas, et uurimistööl on ka praktiline väljund. Näiteks võiks lindude ketolaasi kasutada toidutööstuses punase värvaine sünteesimiseks, mida saaks lisada näiteks kalakasvatustes kasvavate lõhede toidu sekka. Praegu kasutatakse kaladele isuäratavama värvitooni andmiseks sageli naftasaadustest toodetavat astaksantiini.