Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Uus uurimus tõestab, et laululindude klassi kuuluvad Bengaali leevikesed on võimelised ära õppima kunstlikult loodud grammatikasüsteemi lisades seega ebakindlust teooriasse, et sedasorti hierarhiline kõnestruktuur on omane vaid inimestele.

Lapsepõlves on inimestel ebatavaline võime uusi keeli kerge vaevaga selgeks õppida. Lisaks sõnavarale suudavad nad kergesti omandada ka täiesti uute lausete konstrueerimise võime ning grammatika. Lausete moodustamiseks on lisaks sõnade tähenduse teadvustamisele vaja teada ka lausete struktuuri. Laialdasemalt levinuima vaate kohaselt on see omane vaid inimestele.

Siiski on hüpoteesi üritatud peaaegu sama ulatuslikult ümber lükata. Viimaseks ei ole aga mitte sobivaim kasutada inimeste lähisugulasi nagu inimahve või isegi teisi imetajaid, vaid laululindude klassi kuuluvaid tiivulisi. Üllataval kombel on laululindude kõne inimeste omale väga sarnane. Oma laule õpivad nad oma vanemaid imiteerides, samuti leiab õppimisprotsess aset peamiselt nende nooruspõlves. Ka laululindude laul pidevas muutumises. Nad suudavad improviseerida ning eraldatud sama liigi isendite laul võib areneda aja jooksul uuteks dialektideks.

Kuid lisaks lihtsalt uute keelte õppimisele on võimalik neid ka leiutada. Viimast tõestas 1970. aastatel avastatud Nicaragua kurtide kogukond, mis oli muust maailmast eraldatuna leiutanud suhtlemiseks leiutanud uue keele. Tunduvalt hiljem, 2009. aastal täheldas Olga Feher, et sama kehtib ka laululindude või vähemalt Austraalias elutsevate täpik-sebraamadiinide puhul, kui tema töörühm need munadest liigikaaslastest isolatsioonis üles kasvatas. Uus, ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud uurimus tundub ideed toetavat ning leiab, et lauludes võivad esineda eri dialektides isegi grammatilised erinevused.

Kentaro Abe ja Dai Watanabe keskendusid Bengaali leevikestele. Oma hüpoteeside kontrollimiseks pidid nad algselt teadma, milliseid laule peavad erinevad lindude grupid algsele keelesüsteemile sarnasteks ja millised viisid tunduvad neile võõrastena või 'võõrkeelena.' Töörühm kasutas selleks geniaalset lähenemist. Laululinnud vastavad harilikult kuuldavale viisile, mil iganes nende liigikaaslane laulab. Teadlased aga mängisid katsealustele täpselt sama laulu üle 200 korra järjest, misjärel kaotasid isegi entusiastlikumad linnud kuuldava laulu vastu huvi.

Ent viisis kergete muudatuste esile kutsumine muutis leevikesed taas elavamaks ning nad hakkasid laulule taas vastama. Lindude reaktsiooni ulatus võimaldas teadlastel hinnata, kui erineva viisiga parasjagu tegu on. Peagi täheldas töörühm aga, et mõningad muudatused ei avaldanud leevikeste vastusele mingit mõju, mil teised ajasid linnud äärmiselt elevile. Kuigi eri variantides esinesid paari noodi suurused erinevused, ei tundunud leevikesed neid märkavat. Seevastu laulusiseselt noodijuppide ümber paigutamine tekitas lindudes tugeva reaktsiooni.

Katsealused tundusid laulu tervikuna analüüsima. Oletuse kontrollimiseks mõtlesid teadlased välja komplekti lausestruktuuri reegleid ning lõid nende alusel 50 laulu, mida mängisid leevikestele järjest tund aega. Pärast viie minuti pikkust pausi tutvustasid nad lindudele uusi laule, mis kas allusid uue keele reeglitele või mitte. Selgus, et uue grammatika alusel moodustatud viisidesse suhtusid leevikesed rahulikult. Täiesti võõrad ning grammatiliselt vigased viisid tekitasid neis aga taas üllatust. Linnud kohandusid seega uute grammatika reeglitega.

Teadlased sellega ei peatunud. Samuti tõestasid nende läbi viidud eksperimendid, et linnud oskavad alusreeglite abil üles ehitada ning tajuda ka märksa keerukamaid grammatilisi seoseid nagu inimesed. Leevikestele ei pakkunud nimelt üllatust laulud, kuhu põhiviisi oli põimitud grammatiliselt õiged kõrvallaused või -viisid. Lausestruktuurilt ebaloogilised laulud seevastu tekitasid neis taas pahameelt ning tugevama reaktsiooni.

Lõpuks kontrollisid Abe ja Watanabe, kas grammatika tajumise ning õppimise võime sõltub pigem keskkonnast või on pärilik. Selle jaoks kasvatasid nad pesakonna leevikesi üles helikindlates kambrites vanematest eemal. Selgus, et isegi linnud, kes ei olnud oma vanemate laulu kuulnud, suutsid ikkagi paljude grammatiliste reeglitega kohanduda. Seega tundub grammatika anne olevat suures osas päritav.

Teadlastepaar väidab isegi, et nad on lindudel vastava ajuregiooni kindlaks teinud. Ajust inimeste Broca regioonile sarnase piirkonna eemaldamine pärssis tõsiselt lindudel laulude grammatiliste erinevuste tajumise võimet.

Töörühma uurimus ilmus 26. juunil ajakirjas  Nature Neuroscience .