"Kindlasti on see väga huvitav ja uudne. Need liigutused käivituvad tõesti inimese mõtte jõul. Selleks on pandud koljusse, ajukelme peale seadmed ja nendest tulevad elektriimpulsid moduleeritakse signaalideks, mis antakse inimese ümber olevale eksoskeletile, mis allub tema mõttetahtele," selgitas Asser.

Ta lisas, et näiteks selle noormehe käeliigutus lähtub sellest, et ta soovib sellist liigutust teha. "Seljaaju vigastuse korral seljaaju tõesti ei tööta vigastusest allpool. Küll aga töötab inimese peaaju ehk inimene suudab mõelda, mida ta tahaks teha, aga see käsklus ei jõua seljaajju välja. Peaaju räägib, aga kuulajat ei ole. Nüüd ongi selleks kuulajaks ja teostajaks tehtud sellised modulaatorid."

Asseri sõnul on kindlasti tegemist läbimurdega. "Ajuga on tehtud aastakümneid sarnaseid katseid, ka loomkatseid. Aga nende sisu on olnud see, et kasutatakse aju sisse või vahetult aju pinnale pandud elektroode, millelt saab signaale, mis moduleeritakse erinevateks käsklusteks. Aga nüüd on see vastuvõttev osa pandud ajukelme peale. See vähendab oluliselt igasuguseid riske."

Ta selgitas, et seljaaju vigastuse korral puudub tagasiside ehk inimene ei taju oma keha – ta ei saa aru, kus on jäse ja kus on keha. "Seetõttu on kõik, mida ta teha saab, n-ö silma kontrolli all."

Asseri sõnul on seljaaju vigastuste ravimisel räägitud väga paljudest meetoditest. "Küll siirdatakse sinna erinevaid rakke ja tehakse muid asju. Aga see praegu on esimene kord, kui saame paranemise mõttes täiesti lootusetus seisundis isikule anda uue perspektiivi. See on primitiivne, aga see on end õigustanud."

Eetikast rääkides märkis ta, et selline elektroodide rakendus riski ei kujuta. Küll on aga tehtud aju-uuringuid, kus inimesele implanteeritakse tõepoolest elektroode, mille abil pole võimalik muuta mitte ainult inimese motoorikat, aga ka teatud käitumist. "See tekitab muidugi ohtralt igasuguseid eetilisi dilemmasid," tunnistas ta.