"See on klassikaline vangi dilemma. Praegune hääletussüsteem kindlustab, et võti Eurovisiooni võitmiseks on usaldusväärsetele partneritele punktide jagamine. Kes kirjutamata kokkulepet esimesena rikub, võib võita küll sel korral, kuid kaotab pikas plaanis seda järgivatele riikidele alati," märkis Alexander Mantzaris, Kesk-Florida Ülikooli statistika ja andmeteaduse dotsent.

See selgitab, miks võidavad lauluvõistlust korraldama hakanud riigid seda viimasel ajal haruharva, mil Balkani- ja Põhjamaad ja ka näiteks Venemaa tulevad sageli kõrgele kohale.

Viimase 60 aasta jooksul ühelt riigile teisele antud punktide jaotust uurinud Mantzaris viitas, et moodustunud usaldusvõrgustikud on pidevas muutumises. Ühelt poolt soosivad seda muutused hääletussüsteemis, rohkem aga uute riikide liitumine ja teiste loobumine. Laiemas plaanis muutuvad need üha keerukamaks. Tööjõu vaba liikumine teeb oma töö. Oma roll on transpordiühenduste paranemisel ja kunagiste sisserändajate kogukondade mõjukuse kasvul.

Viimase kümne aasta sõprussuhetest annab aimu allolev graafik. Eesti seob end rohkem Põhjamaadega, kuid annab venekeelse vähemuse mõjul tihti punkte Venemaale. Soome on lähenenud Eestile viimasel viiel aastal, kuid kümne aasta lõikes see veel välja ei paista. Selgelt on näha Leedu ja Läti omavaheline koostöö.

Täpsemalt on uurinud hääletustulemusi süstemaatiliselt mõjutavaid tegureid Saksamaal asuva Ilmenau Tehnikaülikooli teadlased Oliver Budzinski ja Julia Pannicker. Analüüsi põhjal kahaneb võimalus teiselt riigilt hääli saada vastavalt riikide pealinnu lahutava vahemaa kasvule.

Samuti annavad naaberriigid ka nende töö põhjal üksteisele kõrgemaid punkte. "Muusika kvaliteedi asemel geograafilise läheduse hindamine on puhunud lõkkele mitmeid vaidlusi, kuid see on juba nii, et kaugemal asuvad riigid lähevad inimestele tõesti vähem korda," nentis Pannicker.

Teisalt pole Eurovisioonis nende sõnul midagi erilist. Paar on lahanud näiteks Saksamaal toimuvaid sarnaseid konkursse – Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel valitseb märkimisväärne lõhe. Märgatava erinevusena on Eurovisioonil tähtis osalejate usutunnistus, mis võib tähistada mõnel juhul laiemate kultuuriruumide piire. Teisisõnu avaldub võistlusel hõimuühiskonnale iseloomulik vastandumine ja omade eelistamine.

"Teatav kallutatus ja eelistused ei pea tähendama ilmtingimata midagi negatiivset. Kõigile lihtsalt punkte ei jätku. Muret võiks tunda siis, kui ükskõiksus on süstemaatiline. Võib-olla ei klapi riigid tõesti mitte kuidagi, kuid tegu võib olla lavalaudadele kandunud (poliitilise) vastasseisuga," viitas Alexander Mantzaris.

Viimast iseloomustab Türgi ja Küprose konflikt. Suurem osa analüüsis avaldunud paare moodustavates riikidest asuvad aga sõna otseses mõttes Euroopa eri otstes.

Hääletajad ise ei pruugi isegi oma kallutusele mõelda. Mõne aasta eest üritas inimeste valikutele valgust heita Daniel Stockemer koos kolleegidega mitmest Kanada ülikoolist. Tulemuste tõlgendamisel tuleb meeles pidada, et tegu pole tervet Euroopat esindava valimiga.

Küsitluse põhjal hääletas siiralt kõige meeldivama laulu poolt iga neljas. Sama palju inimesi valis laulu, mis näis tõusvat niigi esikohale. Iga kümnes valis oma lemmiklaulu tõenäoliste võitjate seast. Ülejäänud 37 protsendi jaoks olid tähtsad "teised" põhjused. "Sinna alla kuulub näiteks rahvuslik kuuluvus, keel ja geograafiline lähiümbrus. Selles mõttes erineb Eurovisioon meie tööpõhjal oluliselt valimistel meelepärase poliitiku pukki hääletamisest," viitas Stockemer.

Eesti väljavaated
Mida võiks tähendada kõik eelnev käesoleval aastal Eesti edasipääsemise mõttes? Sellest võib saada aimu saada alloleva graafiku põhjal, mis kujutab ühelt riigilt teisele antud keskmist punktide arvu Eurovisiooni ajaloo vältel. Kuigi Eestil pole poolfinaalis peale Soome usaldusväärseid toetajaid, ei satu Eestiga seekord vastamisi ka seda süstemaatiliselt punktidest ilma jätnud riike.

Oliver Budzinski ja Julia Pannickeri analüüsi kohaselt on mänginud Eesti lõplikus punktisummas olulisemat rolli sama usk kui teiste riikide geograafiline lähedus. Teised lõpptulemust mõjutavad tegurid nagu 14. lavale minek ja inglise keeles laulmine pole Eesti jaoks sedavõrd olulised. Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid puhtalt ajaloo põhjal võiks tulla Eesti 17 poolfinalisti seas seega napilt kuuendale kohale ja pääseda finaali. Kui laul seal ei võida, pole midagi teha. Võistlust ei pruugi selle praeguse ülesehituse juures võita parim laul.

Alexander Mantzaris nentis, et õiglasemat võistlust pole oodata enne osajalejate arvu stabiliseerumist. Seejärel oleks võimalik peenhäälestada jagatavate punktide jaotust. "Isegi kui Norra annaks Rootsile kümnel aastal järjest puhtalt solidaarsusest ühe punkti, saaks süüdistada neid statistilises mõttes kallutatuses. Väliselt oleks see Euroopa projektile suur hoop," laiendas andmeteadlane.

Eelarvamustest pole priid isegi professionaalsed kohtunikud ja muusikaeksperdid. Kallutatust oli näha isegi aastatel, mil parima laulu valimine usaldati žürii hoolde. "Lõpuks peame enda käest ka küsima, kas tahame üdini õiglast võistlust või suurejoonelist vaatemängu. Vähemalt minu enda jaoks on punktide andmine vähemalt sama põnev kui laulud ise," lisas Mantzaris.