Muinasjuttudega kuldkalakesele loodud suureline kuvand puruneb tavaliselt koolipõlve alguseks. Kalakese elu ja olemise kohta õpitakse, et selle mälu on lühike, kõigest kümmekond sekundit. Sellest tulenevalt on tegemist üpris rumala isendiga. Isegi kui ta suudaks midagi võluda, tuleks pikemaid soove vältida, kuna ettelugemise lõpuks on algus juba ununenud. Kalakese tähelepanu on siirdunud millelegi muule, kui sinu soovide täitmine.

Inimesega olevat olukord parem. Sajandivahetusel toestatud uuringutes mõõdeti tema tähelepanu keskmiseks kestvuseks 12 sekundit. Toona ei eraldatud leiule kuigi suurt tähelepanu, sest ebatavalisel mõõdikul puudus praktilises elus tunnetuslik väärtus. Küsimus, kas seda on siis palju või vähe, asendati peas küsimusega, kas me oleme ägedad või mitte. Taolisele küsimusele polnudki vaja vastata. Piisas sellest, kui võrreldi inimese tehtud tehnoloogiat loomade looduga.

Ometi oli uuring omal moel märgiline just tänu inimest kõikjal ümbritsevale mobiilsemaks muutuvale tehnoloogiale. Avalikku diskussiooni sugenesid teemad mitme samaaegse tegevusega rööprähklemisest, televiisiori vaatamise ajal ka teise ja kolmandagi ekraani vaatamisest jne. Tähelepanu muutus defitsiitseks nii omanikule kui ka seda kaubana vahendades suureks kasvanud internetiettevõtetele. Üks neist tegijatest otsustas inimese tähelepanu 2015. aastal uuesti üle mõõta.

Microsoft kasutas mitmesugustes testides paarituhande vabatahtliku tähelepanu ja tõdes, et inimeste keskendumisvõime on muutunud. Põhjuseks toodi tehnoloogia. Suundumust hinnati negatiiveks. Seletuses märgiti, et kasvavate keskendumisraskuste tõttu on üha probleemsem eristada olulist mitteolulisest. Tähelepanu lülitub kiiremini ühelt signaalilt teisele. Võrreldes 15 aastat varasemate andmetega mõõdeti nüüd tähelepanu keskmiseks kestvuseks kõigest kaheksa sekundit ehk kuldkalakesest vähemaks.

Infoajastul pole sõnumi tõendatus oluline. Arvamustest rikkas olustikus leidub sellele piisavalt edasikandjaid. Ühed nägid tähelepanekut arenguna, mille põhjal on õppinud inimene masinate abil paremini rööprähklema. Järgmiseks väljakutseks olevat ülesannete tükeldamise pädevuse parandamine. Kriitikud seevastu hoiatasid inimese vaimse võimekuse languse eest ja kasutasid võrdluseid kuldkalakesega. Olgu need näideteks, kuidas pannakse järeldusega jooksma, küsimata seejuures, kas see rajaneb piisavalt usutavatele tõenditele.

Teadlaste seas leidus Microsofti uuringu suhtes mitmeid kriitilisi arvamusi, eriti uuringu teoreetilise käsitluse osas. Paar aastat hiljem Princetoni ja California ülikoolides läbiviidud uuringute põhjal jõuti omajagu vastupidisele seisukohale, et inimese tähelepanu lühike kestvus ei ole puudus, vaid selle omadus. Seda ei mõõdeta isegi sekundites, vaid sekundi murdosades.

Tegemist olevat evolutsioonilise kohandumisega, tänu millele on õnnestunud just inimesel lahendada mitmetahulisi ülesandeid. Liiga kauaks ühele tegevusele kinni jäämine tekitab ohu, et muutusi ei märgata ümbritsevas keskkonnas. Need võivad olla kahjulikud, isegi elu ohustavad, aga ka kasulikud ja maailma kirjeldavad.

Uuringute autorid soovitasid käsitleda inimese tähelepanu voolava protsessina, mille käigus liigutakse sujuvalt umbes veerand sekundit kestvate keskendumist nõudvate tegevuste vahel. Seda moodi maailma tajudes jõutakse sama ajaga kogeda ja saavutada rohkem.

Kes nüüd oskaks öelda, kas samaaegselt mitme asjaga tegelemine on siis hea või halb? Taoliselt ühe vaate asendumine teisega mõjub probleemist huvitunule kurnavalt. Seda omakorda reedab kasvava pinnapealsuse ja keskendumisraskuste probleemistik. Kriitilise mõtlemise asemel jäädakse kinni lemmikideesse, kuna sotsiaalmeediast leiab hõlpsalt piisava hulga sama moodi mõtlejaid.

Aga järsku ongi probleem selles, et samaaegselt võimalikult paljude ja konfliktsete tähelepanekute seast tõesema analüüsi asemel muutub rööprähklemine kui tööriist üha algelisemaks? Samaaegselt võib mitme asjaga tegeleda, kui kõik on lihtne ja koosneb enam-vähem valmis menüüst.

Rööprähklemine ise polegi ohtlik, sest selleks oleme võib-olla looduse poolt loodudki. Probleem on kestev ja madala intensiivsusega rööprähklemine. Näiteks Ühendkuningriigi sideameti regulaarselt teostava uudiste tarbimise raporti järgi kasutab kaks kolmandikku televiisori vaatajaid samal ajal lisaks mõnd muud ekraaniga seadet.

Erinevalt ürgsest kodust, kus paigutus intensiivne tegevus lühikesele ajale ja vaheldus pikema rahuliku perioodiga, on modernses džunglis tajumehhanismid koormatud pidavalt, aga samas vähema olulisuse tõttu madalama intensiivsusega tegevustega. Piltlikult öeldes loodetakse ise mõtlemise asemel taas kord kuldkalakesele.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".