Vana-Vigala elanik Ene Jeeser kuulis imelikust jäärattast esimest korda kümme aastat tagasi. "Mina alguses pidasin seda lausa imeks, aga nüüd ma olen püüdnud endale ikka selgeks teha. Alguses on see väiksem ja siis läheb suuremaks ja suuremaks ja kogub enda ümber seda materjali," selgitas Jeeser.

Seitsme või kaheksa aasta eest käis ta rattaga isegi sõitmas. Sõltuvalt päevast ja ilmast pöörleb ratas eri kiirusel. "Vahel (pöörleb) täitsa aeglaselt, nii et pead selle nägemiseks märgi tegema, aga täna on ikka kiire liikumine," märkis Jeeser.

Mõistusepärane selgitus

Muidugi võib Vigala jõe jääratast pidada üleloomulike jõudude kätetööks, kuid sel on mõistusepärane selgitus. "Kui nüüd füüsikuna vaadata, siis ilmselt siin mängivad rolli erinevad asjad. Needsamad allikad, mis siin toimetavad, ja see jõekäär on sellise huvitava kujuga, et lihtsalt voolukiirus ühes ja teises ääres on erinev. See on tõenäoliselt reaalne põhjus, miks see ketas tekib ja pöörleb siin," selgitas Priit Kärsna.

See selgitus pole siiski ammendav. Kui jäärataste pöörlemise taga oleks ainult jõevee loomupärane liikumine, sõltuks ümmarguste jääpankade pöörlemiskiirus vaid nende läbimõõdust. 2016. aastal ilmunud Belgias asuva Liege'i Ülikooli teadlaste töö kohaselt mõjutab ratta liikumist rohkem jää sulamine. Mida kõrgem on vee temperatuur, seda kiiremini ratas pöörleb.

See taandub vee eripärale. Erinevalt enamikest teistest ainetest on vedelik kõige tihedam 4 °C juures. Jää sulamine on energiamahukas, mistõttu langeb seda ümbritseva vee temperatuur, 4 °C'ni jõudes hakkab langema vesi jõe põhja. Selle mõjul tekkiv veeringlus paneb liikuma ka jääratta.