Eriti aktiivselt on asunud tungima karud inimeste territooriumile ja vara kallale tungima asunud just nüüd sügisel. Vahetult enne talveunne suikumist püütakse naha alla koguda täiendavat rasvavaru.. Hetke "lemmikroog" karude seas on mesitarude sisu ja silorullid. "Pilt oli üsna trööstitu. Tarud olid seal upakil ja raamid välja kistud. [...] Selles mõttes ei olnud ilus pilt. Ei olnud ilus vaatepilt," meenutas saates "Pealtnägija" Raivo Korp, Rae vallas Vaidasoo külas tegutsev puiduettevõtjas hobimesinik.

Meelehärmi valmistavad karud ka talunikele. "Kui niimoodi loomasööt tonnide kaupa karude kätte anda, siis meil varsti poes piima enam ei ole. Milleks siis me majandame ja asja ajame ja milleks neid loomi siis pidada üldse?" küsis naabripõllule osutades elupõline jahimees ja Jahimeeste mõttekoja üks asutaja August Kuuse.

Kasvav probleem
Tegu pole üksikjuhtumitega. Keskkonnaameti andmed kinnitavad, et kahel viimasel aastal võib täheldada karuintsidentide kasvu. 2017. aastal registreeriti 125 juhtumit, mis tähendab võrreldes eelneva aastaga 50-protsendilist hüpet. Tänavu 10 kuuga on 123 intsidenti juba kirjas. Aastate lõikes on rünnakukolded veidi erinevad. Näiteks tänavu on karude silovargusi eriti palju Pärnumaal. Need moodustavad registreeritud juhtumitest 75 protsenti.

Seda kummalisem on, et mullu ei pandud seal kirja ühtegi juhtumit. Keskkonnaameti tõi välja kaks võimalikku põhjust. Piirkonnas elavad karud avastasid need enda jaoks toiduallikana alles nüüd või ei teadnud kohalikud, et rikutud silorullide eest on võimalik taotleda riigilt kompensatsiooni.

Nuhtlust rohkem tekitavaid isendeid niisama maha lasta ei saa. Karu on kõrgendatud kaitse all ja igal aastal antakse välja piiratud arv küttimislubasid. Loomi saab seejuures küttida 1. augustist 30. oktoobrini. Kuigi sel aastal eraldatud 61 luba võib tunduda väikese riigi kohta palju, lasti limiit täis juba sisuliselt esimese kuuga. Seadus lubab Keskkonnametil limiidi täitudes eraldada täiendavat küttimismahtu, kuid tänavusel jahihooajal pole soovidele vastu tuldud.

Endine Tartu Ülikooli Zooloogia muuseumi direktor Nikolai Laanetu leidis, et Keskkonnaamet on täiendava küttimismahu andmisel põhjendamatult kitsi. "Kõik nuhtlusisendid ja need isendid, kes tekitavad suurt kahju, nende arvukust tuleb piirata või anda nendele eraldi küttimisluba. Sellega see populatsiooni seisund ei kahjustu," laiendas Laanetu. Ameti käitumist pidas ta pigem võimu näitamiseks.

Mesilat korduvalt kimbutanud karust lootis vabaneda ka Raivo Korp, kuid sai keskkonnaametilt eitava vastuse. Keeldumise põhjendusena toodi, et tarude omanik ei võtnud esmalt kasutusele kaitsemeetmeid, mis võinuks meeröövli eemale peletada.

"Üldiselt seal piirkondades, kus need kiskjatõrjevahendid on ennetuseks korda seatud, seal need probleemid nagu ka üsna ruttu kaovad," selgitas Aimar Rakko, keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja. Korp pidas aga antud juhul elektrikarjuse paigaldamist ja hooldamist liiga vaevanõudvaks.

Loodus vs inimene või jahiturism
Paratamatult tekib see taas küsimuse, kas inimese heaolu on tõesti karu omast tähtsam. "Inimene on muutnud meie elukeskkonda sedavõrd, et ta on võtnud üle väga suure osa ulukipopulatsioonide regulatsioonist. Ja kui me oleme võtnud selle üle, siis me peame seda majandama ja seda juhtima teaduslikult põhjendatud alustel," vastas Nikolai Laanetu. Teisisõnu, metsades leiduvate saakloomade hulk on sedavõrd suur, et inimeseta paisuks ebaloomulikult suureks ka suurulukite arvukus.

August Kuuse kinnitas, et näeb probleemi nuhtlusisendites: "Ma ei ole selle poolt, et läheme ja tapame suvaliselt maha. Selle poolt ma ei ole absoluutselt". Aimar Rakko sõnul tuleks näha karu maha laskmist viimase võimalusena ja eeskätt peletusmeetmeid. Samas tunnistas ta, et inimasustuse ja inimestega ära harjunud loomadega ei jää tõesti muud üle.

Ehkki staažikas jahimees ja zooloog sarjavad ametnike võhiklikkust ja paindumatust, leiavad mõlemad vaidluspooled, et suur osa probleemist on hoopis õitsev jahiturism. Eesti on üks väheseid riike Euroopa Liidus, kus turist saab karu lasta – kusjuures suhteliselt odavalt.

"Keskkonnaamet kehtestab küttimismahu, aga selle jahiloa enda väljastab jahipiirkonna kasutaja. Meie ei saa seda ette anda, et kellele ta selle määrab," nentis Rakko. Samahästi võib jahiluba minna nii kohalikule või naaberseltsi jahimehele või mõnele välismaalasele. Nõnda lootis ta, et tulevikus suunatakse küttimised täpsemalt kahjutuspiirkondadesse.

Kokkuvõtvalt saab seega öelda, et kogu probleem saab alguse sellest, et küttimine nö lõbu pärast kipub koonduma jahihooaja algusesse. See tähendab, et suur osa karusid lastakse ära juba augustis ja septembri alguses. Nii tekibki olukord, et oktoobriks, kus karude tekitatud kahjustused tegelikult ilmnevad, laskmislimiiti enam ei jagu.

Tekkinud probleemide tõttu plaanitakse jagada järgmisel aastal kahte ossa. "Keskkonnaamet siin ka võib-olla peab natuke oma nendele tegemistele kriitilisemalt otsa vaatama," lisas Rakko.