Uuringu kaasautor ja Eesti keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil leiab, et olukorra paranemise taga on suuresti alates 1970. aastatest, postkommunistlikes riikides veidi hiljem, rakendatud kaitsemeetmed. „Kui enne seda üritati neid igatpidi hävitada, siis praeguseks on nad vähemal või rohkemal määral kaitse all. Ka riikides, kus neid kütitakse, on küttimine muutunud reguleeritumaks,“ laiendas Männil.

Oma roll on ka linnastumisel. „Võrreldes eelmise sajandi algusega on mõnevõrra vähenenud põllumajandusmaade osakaal. Veidi on loodusmaastikke juurde tekkinud, kui vaadata kasvõi Eestit või Balti riike,“ lisas hundiuurija. Ent kuna näiteks loomakasvatuses pole karjatatavate loomade arv vähenenud, siis võib näha ka ennetusmeetmete mõju, mis on aidanud vähendada inimeste ja loomade vaheliste konfliktide arvu. „Viimaks on üle kogu Euroopa kasvanud suurkiskjate looduslik toidubaas – sõraliste arvukus on viimase 50 aasta jooksul kasvanud,“ märkis Männil.

Kokkuvõtlikult võib suurkiskjaid leida kolmandikul Mandri-Euroopa territooriumist, kui jätta kõrvale kvaliteetsete andmete nappuse tõttu uurimusse mittekaasatud Ukraina, Valgevene ja Venemaa. Kõigis teistes riikides peale Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja Taani võib kohata vähemalt ühte suurkiskjaliiki.

Kõige arvukamalt leidub pruunkarusid – kümnel peamisel asualal elab kokku umbes 17 000 karu. Hunte võib kohata peaaegu kõikjal, kaljukasse aga vaid Soomes, Norras ja Rootsis. Samas on nende arvukus kõigis kolmes riigis tõusuteel. Põhjamaades võib kohata ka kõiki nelja Euroopas elavat suurkiskjat.

Tulemused viitavad, et inimesed ja suurkiskjad saavad vajadusel koos elada. „Ameerikas ja ka näiteks Aafrikas rakendatakse enamasti mudelit, mis näeb ette inimeste ja kiskjate eraldamist. Euroopas pole võimalik seda teha. Kaitsealasid võib rajada küll, kuid need on liigaväikesed, et tavaliselt suurkiskjate territooriume tervikuna katta. Artikkel näitab, et suurkiskjad ja inimesed saavad koos eksisteerida. See on küll ehk mõnevõrra raskem, kui nende eraldamine, ent siiski võimalik,“ laiendas Männil.

Sinised täpid esindavad püsipopulatsiooni, helesinised alad paiku, kus suurkiskjaid regulaarset nähakse. Chapron et al.,/Science 

Eestis kõigub suurkiskjate arvukus Männili sõnul üles-alla. „Karudel on see stabiilne olnud juba aastaid, huntidel samamoodi. Ilvesel on aga ajutine mõõnaseis, kuid see pole tingitud niivõrd inimesest. Mõned aastad tagasi olid väga rasked talved ja kuna ilvese põhiline saakliik on metskits, kes saavad raskemate lumeolude korral hukka nagu 2009-2010. aasta talvel, siis ilvesel kahanes toidubaas äkitselt kordades,“ selgitas hundiuurija. Praeguseks on aga ilvesed hakanud taas kosuma, kuna tõusuteel on metskitsede arvukus.

Männil kummutab ka arusaama, et suurkiskjaid on tänaseks juba Eestis liiga palju. „Kui me võrdleme suurkiskjate arvu näiteks saakloomade arvuga, kui palju on meil metskitsi, metssigu ja põtru ja näiteks hunte, siis on see suhe väga suur. Kui vaatame ajalukku, siis tõenäoliselt pole mitte kunagi sellist olukorda olnud, et huntide ja tema saakloomade suhe on nii palju saakloomade kasuks,“ märkis hundiuurija.

Huntide kiskluse mõju sõralistele on tema sõnul üks konfliktide allikateks, kuna hunt on sellega konkurent jahimeestele. „Saakloomade arvukuse tõttu hunt jahimeestele viimasel ajal konkurent ei ole, küll oli ta aga seda 15 aastat tagasi, “ lisas Männil.

Lisaks Männilile osales eesti teadlastest uuringus Rauno Veeroja, uurimus ilmus ajakirjas Science.