Sellisel määral liigi arvukuse suurenemine on põhjustanud probleeme kaluritele ning pannud otsima tõhusaid lahendusi kalavarude kaitsmiseks talvitamisaladel peatuvate kormoranide (Phalacrocorax carbo sinensis) eest, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatlejas.

Seni ei olnud Kesk-Euroopasse talvitama koonduvate lindude päritolu teada. See tegi küsitavaks talvitavate lindude ohjamise tõhususe lokaalsetes pesitsuskolooniates. Konflikti lahendamiseks on vaja liigi arvukuse kõrval uurida ka talvitamisalasid – kas linnud talvitavad ühes kohas või talvitavad erinevate asurkondade linnud erinevates kohtades.

Saamaks selgust talvitavate lindude päritolu kohta, analüüsisid teadlased aastatel 1983–2013 Euroopa pesitsusaladel poegadena rõngastatud 220 467 kormorani andmeid.

• 21 662 Baltimaade ja Loode-Venemaa aladel rõngastatud lindude seas olid ka Eestis rõngastatud linnud. Eestis rõngastatud kormoranide talvitamisaladest saab täpsemalt lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu ajakirjast Hirundo.

1983–2013 rõngastatud 220 467 linnu kohta saadi talvitamisaladelt 4511 taasleidu, millest 2003 olid kütitud linnud ja 2508 leitud surnuna.

Taasleidude hulk võimaldas hinnata lindude liikumist, asurkondade arvukuse muutusi ja ka seda, kas muutused on tingitud asurkondade rändsusest või pesitsusedukusest.

Andmetest selgus, et noorlindudest jäävad esimesel aastal ellu 41%, edaspidi on ellujäämus aga poole suurem – 80%.

Seejuures langes aastate jooksul lindude taaspüügi tõenäosus kõikides asurkondades. Seda seletatakse üldise asurkondade arvukuse tõusuga. Arvukamalt (kokku 741) saadi taasleide Läänemere-äärsete riikide rannikult.

Läänepoolsete asurkondade linnud Taanis ja Hollandis talvitavad varasemast sagedamini lääne- ja põhjapoolsetel aladel Läänemere kallastel ja Prantsusmaa rannikul, olles hüljanud ida- ja lõunapoolsed alad Itaalias ning Lääne-Balkanil. Just talvitavate lindude päritolu osakaalus toimunud muutused näitasid Läänemere idaosa (Soome ja Baltimaad) kormoranide arvukuse hilisemat tõusu võrreldes teiste Lääne-Euroopa asurkondadega. Seetõttu on ka Läänemere kormoranide osakaal erinevates talvitamise piirkondades oluliselt tõusnud.

Kormoranipojad pesas. Autor: Arne Ader, loodusemees.ee

Kuigi on teada, et teatud asurkonna linnud kasutavad teatud alasid talvitamiseks tõenäolisemalt ja see teadmine võiks olla lindude ohjamisel abiks, hajuvad ühe pesitsusala linnud siiski talvitama mitmesse piirkonda. Seega ühe pesitsusasurkonna põhjustatud probleeme lindude arvukuse ohjamine talvitusaladel ei lahenda.

Näiteks Baltimaade kormoranid ei veeda talve ühes kohas, vaid peaaegu üle kogu Euroopa ja ka Põhja-Aafrikas. Kuna talvitusaladel segunevad erinevate alade linnud, ei ole võimalik talvitamisaladel tehtavat kahju vähendada ühe kindla pesitsusasurkonna ohjamisega.

See tähendab, et lindude surmamise mõju hajub paljude asurkondade vahel ja tõenäoliselt suudavad ellujäänud isendid väikese arvukuse vähenemise ka kompenseerida. Seda kinnitab Prantsusmaa asurkonna 6–43%-line küttimine aastatel 1996–2013, millele järgnevate aastate talvedel kormoranide arvukus ei vähenenud.

Uuringu autorite arvates muutub talvitavate kormoranide koosseis ka lähikümnenditel ja tehtava kahju vähendamiseks ei ole konkreetse pesitsusasurkonna ohjamine mõistlik.

Seni levinumaks lindude hirmutamise praktikaks on olnud küttimine, kuid kalavarude kaitsmiseks on tõhusad ka lokaalsed kaitsemeetmed – näiteks kalatiikidele ligipääsu takistamine – või tegutsemine üle-euroopaliselt kormoranide rändetee ulatuses. Oluline on ohjamine, meetmete ja intensiivsuse kohandamine vastavalt vajadusele ning teaduslikult kogutud andmestikule põhinedes.