Île aux Cochons'il ehk Seasaarel on hoitud regulaarselt silma peal alates 1980. aastatest. Kui toona elas helikopterite ja satelliitidega kogutud seireandmete põhjal ligikaudu kaks miljonit pingviini, sh 500 000 pesitsevat paari, siis nüüdseks on langenud viimaste arv vaid 60 000-ni. Lindude arvukus on kahanenud võrreldes 1960. aastatega ligikaudu 88 protsenti. Terve maailma kuningpingviinide asurkonnast moodustavad saarel elavad isendid kolmandiku.

Üksikute pingviinide lugemise asemel lähtus töörühm nende arvukuse hindamisel taimkatte ulatusest. Varasemast oli teada, et lindude pesitsusala on tasane ja taimedest puhas. Seejuures mahub ühele ruutmeetrile keskmiselt 1,6–2,2 pingviini. Viimase 30 aasta jooksul tehtud satelliidipiltide põhjal on koloonia pindala järjepidevalt vähenenud.

Teistel lähikonnas asuvatel saartel kuningpingviinide arvukuse vähenemist samas ei täheldatud. Île de la Possessioni saarel elab neid ligikaudu sama palju kui 1960. aastatel. Marioni ja Kergueleni saartel on nende arv isegi kasvanud. Töörühm eesotsas Henri Weimerskirchiga järeldas seetõttu, et asurkonna vähenemise taga peavad olema kohalikumat sorti põhjused. Kokku pakkusid nad välja neli erinevat selgitust.

Esiteks võis olla populatsiooni kokkukuivamise taga India Ookeani pinnatemperatuuride ebaharilik vaheldumine, mis jättis jälje piirkonna kalavarudele. Toidunappus vähendas omakorra saadavate järglaste arvu. Kuigi Île de la Possessioni kuningpingviinid on sellest juba taastunud, võis olla selle mõju Seasaare kolooniale suurem.

Teise võimalusena toovad teadlased välja rände. Tavaliselt on linnud oma pesapaigale truud, kuid 2005. aastal märgati saarel uut väiksemat ja rannale lähemal asuvat kolooniat. Selles elavatest pingviinidest arvukuse vähenemise selgitamiseks ei piisa.

Teadaolevalt on sattunud saarele koos inimestega ka koduhiiri ja metsikuid kasse, kel võib olla populatsioonile negatiivne mõju. Samuti võivad pingviine tappa puugid ja nende levitatavad haigused, mis kimbutasid 1990. aastate alguses Marioni saarel elavaid pingviine. Teisalt ei viinud see seal sedavõrd dramaatilise lindude arvukuse vähenemiseni. Samuti on sealne populatsioon taastunud.

Viimaks ei saa täielikult välistada ka looduskatastroofide laastavat mõju. Olgugi et vulkaane piirkonnas ei leidu ja tsunamid sedavõrd kaugele sisemaale ei jõua.

Nõnda jääb müsteeriumile lahenduse leidmiseks teadlaste sõnul üle vaid uuesti saart külastada. Kuigi Seasaarel elavate pingviinide allakäik algas juba 20 aasta eest, võib sama mehhanism tõugata pingviinide arvukuse vähenemisr praegugi. Viimati saadeti saarele ekspeditsioon 1982. aastal.

Uurimus ilmus ajakirjas Antarctic Science.