Galileo Galilei kuulsat 16. sajandil tehtud eksperimenti on jäljendatud varemgi. Näiteks lasid Apollo 15 missiooni käigus Kuud külastanud astronaudid metallist kerade asemel korraga maha kukkuda pistrikusulel ja haamril. Kehade erinevale massile vaatamata tabasid need Kuu pinda täpselt samal ajal. Kuigi haamrile mõjunud gravitatsioonijõud on suurem, pidi gravitatsioon piltlikult öeldes raskemat keha ka tugevamalt tõmbama.

Samas otsisid teadlased võimalusi kontrollida gravitatsioonilise ja inertse massi võrdsust äärmuslikematel tingimustel. Laialt tunnustatud üldrelatiivsusteoorial on alternatiive, mis taolist ekvivalentsust ei nõua. Ühte sellist võimalust pakkus Maast 4200 valgusaasta kaugusel asuv kolmiktähesüsteem PSR J0337+1715. Kui üldrelatiivsusteooria alati töötama ei peaks, siis tuleks see välja just taolistes ebamaistes keskkondades

Süsteemis tiirlevad teineteise ümber kaks oma elu viimasesse faasi jõudnud tähte. Valge kääbus ja pöörlev neutrontäht teevad teineteise ümber tiiru 1,6 päevaga. Sellele lisaks tiirlevad mõlemad teise valge kääbuse ümber, mille ümber tiiru tegemiseks kulub tähtedel 327 päeva. Nii esimene valge kääbus kui ka pulsar teise valge kääbuse suhtes vabalangemises. Sarnaselt Maa ümber tiirlevate satelliitidega kukuvad need järjepidevalt sellest mööda. Einsteini teooria järgi peaks olema mõlemale mõjuv kiirendus seega samasugune.

Kuue aasta jooksul tehtud mõõtmised kinnitasid, et erinevus on väiksem kui 0,0000026 protsenti ehk tõenäoliselt null. Hoolimata sellest, et valge kääbus ja neutrontäht on ise suure massiga ja mõlemat keha ümbritsev gravitatsiooniväli on väga tugev.

Anne Archibald Amsterdami ülikoolist järeldab selle põhjal kolleegidega, et üldrelatiivsusteooria on endiselt kõige parem gravitatsiooni kirjeldav teooria. Teiste täiustatud teooriate järele pole otsest vajadust. Archibaldi uurimus ilmus ajakirjas Nature vaid loetud nädalad pärast Einsteini üldrelatiivsusteooria galaktilisel skaalal proovile panemist.