Pool preemiast läks Weissile, ülejäänu jagati Barishi ja Thorne'i vahel võrdselt.

Gravitatsioonilainete, aegruumi enda võbeluste nägemisest teatas vastavalt USA-s ja Itaalias asuva LIGO ja Virgo kollektiiv möödunud aasta veebruaris. Laineid endid nähti juba 14. septembril 2015.

Muu hulgas mustade aukude ja neutrontähtede ühinemisel vallanduvad lained võimaldavad uurida universumi kõige energeetilisemaid sündmusi täiesti uuel viisil. Samuti kinnitas lainete nägemine sada aastat varem Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria tehtavaid ennustusi.

Rainer Weiss ja Kip Thorne kuulusid nn Troikasse, kes ladusid vundamendi LIGO detektori ehitamisplaanidele. Kolmas Troika liige Ronald Drever suri selle aasta märtsis.

Täpsemalt pani praegu Massachusettsi tehnoloogiainstituudis füüsika emeriitprofessori ametit pidav Weiss õla alla nii detektori üldise kontseptsiooni kui lõpliku vormi andmisele ning otsis rahastamisallikaid. California tehnoloogiainstituudi teoreetik Kip Thorne tegi seevastu ennustusi selle kohta, kuidas võiks gravitatsioonilaine selle registreerimisel üleüldse välja näha ja see kogutud andmemassiivist üles leida.

California tehnoloogiainstituudi emeriitprofessor Barry Barish juhtis LIGO kollektiivi aastatel 1997–2005. Komitee rõhus tema tähtsusele detektori valmimise kindlustamisel – Barishi ametisse asumisel valitses tõsine oht projekti rahastamise lõpetamiseks.

Pressikonverentsil märkis Weiss telefonile vastates, et näeb auhinda rohkem tunnustusena tuhande inimese tööle. 40 aasta järel pärast idee sündi ei suutnud ta kolleegidega gravitatsioonilaine nägemist isegi uskuda. "Meil võttis enda veenmine, et nägime midagi väljaspoolt pärinevat, mis on tõepoolest gravitatsioonilaine, väga palju aega – peaaegu kaks kuud.

Tehtud avastus andis kohe sisendit ka Eestis tehtavale teadustööle. "Me hakkasime kohe otseselt tööle mustade aukude kallal, eeldades, et mustad augud moodustavad ka universumis tumeaine. See on üks võimalikke seletusi, mis on see müstiline tumeaine, mida on tavalisest ainest rohkem kui viis korda rohkem," selgitas keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur Martti Raidal ERR Novaatorile.

Viimase kahe aasta vältel tehtud töö tulemusel on ta veendunud, et küsimusele, kas LIGO leitud mustad augud saavad olla samal ajal ka tumeaine, suudavad nad vastata juba lähitulevikus.

„(Gravitatsioonilainete avastamine) avas täiesti uue teema Eesti füüsikas. Me reageerime kiiresti ja oleme võimelised panustama füüsikasse, mis juhtub täna, mitte sellesse, mis juhtus sada aastat tagasi,“ laiendas Raidal.

Väga üllatavaks ta gravitatsioonilainete avastamise eest Nobeli füüsikapreemia andmist ei pidanud. "See avastus ise oli ootamatu, sest keegi ei uskunud, et mustad augud võivad olla nii suured, kuid peale seda – meie kõikide enda ennustus oli, et mustad augud saavad Nobeli preemia ja nii ka läks,“ sõnas juhtivteadur.

Loe gravitatsioonilainete avastamisest lähemalt siit:

• 11.02.2016: Teadlased nägid esimest korda gravitatsioonilaineid
• 16.06.2016: Gravitatsioonilaineid nähti ka teist korda
• 01.07.2016: Gravitatsioonilaineid nähti kolmandat korda
• 27.09.2016:Teadlased nägid taaskord gravitatsioonilaineid

Kuidas gravitatsioonilaineid registreeritakse?
Gravitatsioonilainete registreerimiseks kasutatavad mõõteseadmed meenutavad L-tähte, mille harude pikkus on neli kilomeetrit. Gravitatsioonilainete poolt põhjustatud ruumimoonutuste täheldamiseks kasutatakse laserkiirt, mis jagatakse kiirtejagajaga kaheks.

Neist ühe teekond jätkub sirgjooneliselt, teine peegeldatakse aga 90-kraadise nurga all teleskoobi teise harusse. Mõlemad kiired peegelduvad haru lõppu jõudes tagasi. Detektorini jõudes on need täpselt vastasfaasis. Valguslained interfereeruvad ja nõrgendavad teineteist sedavõrd palju, et kaovad täielikult.

Seda juhul, kui kiirte teekonna pikkus polnud teistsugune kui tavaliselt. Interferentsimustrini viivat häiritust võivad esile kutsuda nii keskkonnast lähtuv müra kui ka gravitatsioonilained. Esimese saab pea täielikult välistada, kui samasugust signaali nähakse kerge viivisega mõlema interferomeetri poolt. Teisel juhul venitavad gravitatsioonilained ruumi ühes suunas kokku ja teises välja – harude pikkus muutub.

Gravitatsioonikiirguse mõju on imeväike. Piltlikult pressitaks tervet Linnutee galaktikat kokku vaid ühe inimese pikkuse võrra ehk reaalselt peavad füüsikud täheldama prootoni läbimõõdust enam kui 10 000 korda väiksemat muutust.

Aastatel 1901–2016 on antud välja kokku 110 Nobeli füüsikaauhinda, neist 47 ühele laureaadile. Naisi on olnud auhinnasaajate seas ainult kaks.

Alates 2012. aastast on Nobeli preemia väärtus olnud kaheksa miljonit Rootsi krooni. Sel aastal tõuseb see üheksa miljonile (u 944 000 eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.

Eile kuulutati välja Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna võitjad. Jeffrey C. Halli, Michael Rosbashi and Michael W. Youngi tunnustati ööpäevarütme kontrollivate molekulaarsete mehhanismide ja nn kellageeni avastamise eest.