''Meil oli teadmine varem, sest ütlen ausalt, kõlakad ja kuulujutud käisid juba alates oktoobrikuu lõpust. Kuna tänapäeva nendes suurtes eksperimentides on ju tuhandeid teadlasi, siis on väga raske n-ö väga saladuses hoida selliseid asju,'' märkis Hektor saates ''Terevisioon'' teadaannet kommenteerides.

Samal meelel oli Tallinna tehnikaülikooli dotsent Vladislav-Veniamin Pustõnski, küll veidi teistel põhjustel. ''Tegelikult see on täitsa oodatud avastus. Seega, see on uudis, et see on tehtud, aga seda ikka oodati ja polnud palju inimesi, kes oleks kahelnud, et see uudis kunagi peaks tulema,'' sõnas astronoom.

Sellegipoolest võrdles Hektor saavutust uue meele avastamisega. ''Me avastame, et me näeme valgust, me kuuleme, tunneme maitset ja järsku on meil veel üks meel. Gravitatsioonilaine on selline uus ja huvitav asi, millega saab siis universumi veel ühe uue aspekti võrra mõõta,'' leidis vanemteadur. Saates ''"Labor'' tõi füüsik lisaks välja, et Einstein ise pidas gravitatsioonilainete leidmist ja avastamist nende poolt tekitatava efekti väiksuse tõttu täiesti lootusetuks.

Vaata videost, kus seletab Andi Hektor gravitatsioonilainete tekkemehhanismi apelsinide abil:

Pustõnski märkis lisaks, et gravitatsioonilainete registreerimisega kinnitati ka erakordselt suure massiga mustade olemasolu. ''Need on kõige raskema tähemassiga mustad augud, mis on siiamaani detekteeritud. Üsna ammu on leitud juba väiksema massiga musti auke, 2–3 kuni 10–20 Päikese massi, aga siin on mängus mustad augud massiga kuni 30 Päikese massi,'' laiendas füüsik.

''On huvitav, et see on tehtud just gravitatsiooniliste lainete abil, mitte traditsiooniliste meetoditega. See tegelikult avab veel ühe võimaluse jälgida universumi veel ühe meetodiga,'' kinnitas Pustõnski.

Saates ''Labor'' nentis Hektor, et gravitatsioonilaine registreerimine kui selline inimeste maailmapilti revolutsiooniliselt ei muuda. ''Selles mõttes ta on ilus asi, aga ta on selline ilus asi, mille paned riiulisse, aga millel nagu väärtust ei ole. Kui ta (LIGO) avastab järgmise gravitatsioonilaine ja veel järgmise, siis me saame hakata tegema juba statistikat ehk palju neid musti auke n-ö aja jooksul kokku sulab. See on juba väga oluline tähefüüsikutele näiteks,'' mõtiskles füüsik.

Antud juhul kasutati gravitatsioonilainete tuvastamiseks kahte detektorit. Universumi olemuse mõistmiseks on aga sarnaseid eksperimente kindlasti juurde vaja. Näiteks suudeti küll sel korral määrata küll gravitatsioonilaineid tekitanud allika hinnanguline kaugus, kuid mitte täpne asukoht.

''Tegelikult läheb selleks, et täpselt teada, kuskohas see toimus, vaja ka kolmandat ja neljandat detektorit. Seega praegu kahjuks meie ei saa jälgida seda optiliselt. Otsekohe vaadata, kas seal on tõesti midagi toimunud, sest see taevakaar on üsna suur,'' selgitas Pustõnski. Tulevikus võiks seevastu tavalised elektromagnetkiirgust registreerivad teleskoobid suunata vahetult pärast gravitatsioonilainete registreerimist otse selle allika poole.

Samuti võiks aidata paremini mõista gravitatsioonilainete enda olemust. ''Üks järgmisi asju, mida teha sellesama gravitatsioonilaine mõõtmisel, ongi see, et panna juurde veel neid gravitatsioonilaine detekteerimise eksperimente ja siis me saame mõõta juba nende lainete polarisatsiooni ehk mis tüüpi see laine täpselt on,'' sõnas Hektor.