Gravitatsioonilaineid nähti ka teist korda ({{commentsTotal}})

Teadlased teatavad teist korda teaduse ajaloos, et on kinni püüdnud maailmakõiksuse sügavustest meieni kandunud gravitatsioonilained. Nüüd, tundub, on tõesti tõsi taga sel väljavaatel, et on avanenud uus aken universumi uurimiseks ja tekib nii-öelda gravilaineteastronoomia.

Rahvusvaheline teadlasrühm, mil liikmeid üle tuhande, on registreerinud gravitatsioonilaineid ja seda tehes nende lainete abil siis ka vaadelnud kahe musta augu kokkupõrget ja segunemist, sest just selle vapustava sündmuse tõukel need gravilained ilmaruumi paiskusid. Laineid tekkis selles 1,4 miljardi valgusaasta kaugusel aset leidnud sündmuses sama palju, kui tekiks siis, kui teisendada gravilaineteks kogu meie Päikese mass.

Lained registreerisid kaks Ligo ehk laserinterferomeeter-gravilaineobservatooriumi detektorit, üks Louisiana, teine Washingtoni osariigis, Ameerika Ühendriikide kahes servas. Gravitatsioonilained registreerisid need juba mullu detsembris, kuid nüüd on see avastus avalikuks tehtud.

Gravitatsioonilainete olemasolu ennustas Albert Einstein oma üldrelatiivsusteoorias, mille järgi tekivad gravitatsioonijõud aegruumi kõverdumistest. Gravitatsioonilained ise venitavad aegruumi vaheldumisi laiali ja suruvad kokku ning koos aegruumiga ka kõike, mis seal sees leida on, olgu siis planeete või inimesi. Kuid see lainetus on sedavõrd väikese ulatusega, et selle mõõtmiseks on vaja uskumatult tundlikke seadmeid.

Teadlased loodavad, et kui nüüd gravitatsioonilaineid üha rohkem ja rohkem registreerima ja mõõtma hakatakse, siis hakkame saama universumi ja selles toimuva kohta ka sedalaadi infot, mis on seni varjatuks jäänud. Näiteks praegusestki avastusest said teadlased juba teada, et kahest põrkunud ja segunenud mustast august üks oli 14 ja teine kaheksa korda suurema massiga kui Päike. Ajapikku võime nii mustadest aukudest ja nende tekkest teada saada palju uut ja põnevat.

Nüüdse avastuse üksikasjad on teadusajakirja Physical Review Letters toimetuses juba avaldamisvalmis.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: