Ühe Minuti Loeng: mis on gravitatsioonilained?
Möödunud kuul lõi teadusmaailmas ja ka mujal laineid teade, et teadlased on registreerinud esimest korda gravitatsioonilaineid. Kuidas ühte viimase aja kõige tähtsamat teadustulemust ette kujutada, sellest räägib Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi rakendusfüüsika professor Tõnu Laas.
Alustama peab sellest, et meid ümbritsev aegruum – aja ja ruumi kooslus – võib olla kõver. Ruumi ja aega kõverdavad mass ja energia . Tõsi, kõveruse efekti märkamiseks on vaja väga suurt massi. Näiteks Maa mass on nii väike, et kõige täpsemate mõõtmistega võiks märgata vaid üksikuid kõverusest tingitud efekte.
Kuid kui meie praktiliselt tasase aegruumiga Maal ja keegi teine suure massiga astronoomilise objekti, näiteks musta augu, läheduses viiks läbi kauguste mõõtmisi, siis meie ja kauge vaatleja saaks erinevad tulemused. Ka aeg kulgeb meil erinevalt. Seda väljendabki aegruumi kõverus.
Gravitatsioonilained oleks meie jaoks tasase aegruumi kõverdused. Parem on seda selgitada järgmiselt: kui ühemeetrise läbimõõduga kera läbiks hiljuti mõõdetust miljard korda tugevam gravitatsioonilaine, siis näeme, et üheks hetkeks on ühes suunas selle kera läbimõõt kasvanud aatomi läbimõõdu võrra, teises suunas aatomi läbimõõdu võrra vähenenud. Ja siis muutub algne suund väiksemaks ja teine suuremaks ning nõnda perioodiliselt.
Ruumi kõveruse muutumise efekti väiksuse tõttu on gravitatsioonilainete tekitamiseks vaja väga võimast astrofüüsikalist sündmust. Eelmisel aastal LIGO-tiimi poolt märgatud lainete tekitajaks oli kahe umbes 30 Päikese massiga musta augu kokkusulamine.
Intensiivseim osa gravitatsioonilainetest kiirati nende mustade aukude tiirlemiste viimaste perioodide jooksul. Viimaste sekundite jooksul, kui kummagi musta augu kiirus ulatus poole valguse kiiruseni. Viimase 0,05 sekundi jooksul kiirati gravitatsioonilainete energiana ära kolme Päikese massiga ekvivalentne energia.
Kuivõrd meie oleme sellest allikast rohkem kui miljardi valgusaasta kaugusel, siis eespool mainitud kera läbimõõt muutuks vaid miljondiku aatomituuma läbimõõdu võrra. Selle laine registreerimine on praegu täpseim mõõtmistulemus. Siin rääkisin ruumi kõverdumisest.
Tegelikult kõverdub lokaalselt ka aeg. Kui me oleksime selle allikale palju lähemal, siis vananeksid meid läbiva gravitatsioonilaine tõttu meie rakud ühes suunas kiiremini kui teises ja siis vastupidi. Kuidas seda tajuda? Praegu jääb mul selleks fantaasiat vajaka.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa