Värskest teadusuuringust selgub, et linnuliik on rändeline siis, kui see aitab energiat kokku hoida. Rändamine ise on muidugi ka väga energiamahukas tegevus, kuid arvestada tuleb ka muud.

Marius Somveille, kes tegutseb nii Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolis Inglismaal kui ka Montpellier' Ülikoolis Prantsusmaal, tegi koos kolleegidega arvutimudeli, mis kirjeldas maailma läbi linnu silmade.Virtuaalsel maakeral elasid mitut liiki linnud, kellel oli vabadus ise otsustada, millal kuhu lennata ja mida süüa.

Mudel oli selles mõttes lihtne, et linde huvitas seal põhimõtteliselt ainult kolm asja: kui palju energiat kulub rändele, kui palju energiat kulub enda soojana hoidmisele ja kui palju energiat kulub järglaste üles kasvatamisele. Mudel andis ka ette, kui palju toitu selleks kuskil millalgi leidus ja millised liigid sellele toidule konkureerisid.

Mudelist oligi näha, et neist liikidest, kellel rändamine aitas lõppkokkuvõttes energiat kokku hoida, saidki rändlinnud; kellel rändamine energiakasu ei toonud, jäidki troopikasse paikseks.

Suveks põhja lendamise teeb paljudele lindudele ahvatlevaks asjaolu, et siin on sel ajal rohkesti sääski, kärbseid, putukavastseid ja muud maitsvat toitu, konkurents sellele toidule aga väiksem kui lõuna pool. Talveks läheb põhjas aga nii külmaks, et energia kokkuhoiuks on mõtet rännata taas lõunasse.

Somveille ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature Ecology and Evolution, et nende mudel aitab väga lihtsa põhimõtte - energia kokkuhoiu - abil seletada, miks mõned linnud rändavad ja teised mitte.