Suur osa koolis ja lasteaedades omandatavast haridusest jõuab lasteni kõrvaliste kohtade ehk selliste paikade kaudu, mis asuvad küll haridusasutuste territooriumil, kuid ei ole otseselt õppetegevuseks ette nähtud. Enamik praegustest täiskasvanud eestlastest mäletab oma kooli- ja lasteaiaseinu pigem tühjadena.

Hiinas, aga ka üha enam Eestis, kasutatakse seinu ja treppe ära selleks, et panna sinna infot. Näiteks Tallinnas Lennusadamas võib lugeda trepiastmetelt fakte laevanduse kohta. Mektorys aga selle kohta, mitu kalorit inimene ühe trepiastme võtmisega kulutab.

Hiinas investeerivad koolid ja lasteaiad üha enam treppidele ja seintele haridusliku info panemist.

Võtamegi näiteks trepid: 6-aastane eelkoolilaps veedab neil kõndides päevas keskmiselt viis minutit. Viis minutit on lühike aeg, aga selle jooksul on võimalik puutuda kokku näiteks loodusõpetuse faktide, arvutustehete või sõnadega. Nii iga päev. See mõjub hästi nii uue õppimisele kui õpitu kordamisele.

Hiinlased on välja arvutanud, et tavapärases lasteaias või koolis moodustavad koridorid ja trepikäigud ligikaudu kolmandiku kogu koolimaja pindalast. Seetõttu on Hiina lasteaedades ja koolides otsustatud kasutada neid ruume otstarbekalt, joonistades sinna nii looduspilte kui lisades ka tegevust võimaldavaid ja harivaid vahendeid.

Hiina, taani ja itaalia teadlaste ühistööna valminud artiklis nimetatakse seesugust harivat sisekujundust “vaikivateks õpiabilisteks”. Teadlased rõhutavad, et õppimise juures on oluline kogu keskkond, milles laps aktiivse koolipäeva veedab.

Kui Hiinas on vaikivad õpiabilised peamiselt kahel teemal - Hiina kultuuriliugu ja teadus -, siis mis võiks olla Eesti lasteaedade ja koolide seintel? Kirjutage oma mõtted siinse artikli kommentaaridesse!

Artikkel ilmus Eesti Haridusteaduste Ajakirjas.