Mida juhuslikumad on aga arvud, seda kindlamalt saame nende abiga näiteks isiklikke andmeid salajas hoida.

USA Riikliku Standardite ja Tehnoloogia Instituudi NIST teadlased eesotsas Peter Bierhorstiga kasutasid ära NISTis mõne aasta eest tehtud verstapostilist füüsikakatset, mis tegi lõplikult selgeks, et teineteisest kaugel eemal asuvate osakeste vaheline side ehk kvantpõiming on tegelikult olemas.

Nüüd kasutavad teadlased sellessamas katses saadud andmeid väga juhuslike arvude saamiseks valguse osakeste ehk footonite abil. Täpsemalt öeldes genereerivad nad bittide ehk nullide ja ühtede väga ja väga juhuslikke jadasid.

Kvantmehaanika aluseksvõtt on suureks kasuks, sest mõnede pisikeste aineosakeste mõõtmise tulemused on fundamentaalselt ehk tõeliselt juhuslikud, mitte aga ainult pseudojuhuslikud nagu näiteks kulli ja kirja vise ja muud klassikalisel füüsikal põhinevad tegevused või arvutused, mille tulemus sõltub tegelikult natuke mitmesugustest asjaoludest ja on seega põhimõtteliselt mingil määral statistiliselt ennustatav.

Kvantmehaanika põhjal on juhuslikke numbreid genereeritud ka varem, aga NISTi teadlaste välja töötatud meetod on veel parem, sest annab juhuslikke arve ka siis, kogu genereerimise seadmestik ja ka genereerimise lähteinfo ehk seeme on avalikult teada. Peaasi, et häkkerid genereerimise tulemusi ei näeks.