Teadlasrühma juhtis Barcelonas asuva footoniteaduste instituudi füüsik Morgan Mitchell, aga rühma kuulus ka Eestist pärit füüsika Johannes Heinsoo Zürichi teadusasutusest ETH.

Kvantpõiming tähendab seda, et kaks pisikest aineosakest, mis on kunagi vahetult kokku puutunud, kuid sattunud teineteisest kaugele, säilitavad teineteise vahel teatava otseühenduse. Nii et kui mõjutame teataval viisil ühte neist osakestest, mõõtes mingit tema omadust, siis mõjutab see tegu silmapilkselt või vähemalt peaagu silmapilkselt ka teist osakest. Isegi kui see esimene osake on teisest osakesest nii kaugel, et ükski signaal, mis liigub kasvõi valguse kiirusel, ei saa kuidagi nii kiiresti esimese osakese juurest teise osakese juurde liikuda.

Kvantpõimingu olemasolu oli raske uskuda isegi Einsteinil, kuid alates 1972. aastast on tehtud palju katseid, mis kvantpõimingu olemasolu toetavad. Päris kindel ei saa tulemustes siiski olla. Üks ebakindluse põhjus on selles, et katsetegijad peaksid olema vabad otsustama, milliseid omadusi nad täpselt väidetavalt põimingus olevate osakeste juures mõõdavad. Kuid teoreetiliselt on võimalik, et katsetegijate valikuid mõjutavad mingid varjatud parameetrid, mis on osakeste seotud, nii et jääb ainult mulje, et osakesed on põimitud.

Nüüd tulidki appi tuhanded vabatahtlikud mängurid, keda oli vaja nii palju sellepärast, et tulemused oleksid statistiliselt olulised. Nad mängisid mitmel pool maailmas ühel ja samal ajal ühte spetsiaalselt selle katse tarbeks loodud arvutimängu, milles pidid linnamaastikul liikumiseks vajutama nulle ja ühtesid. Need täiesti juhuslikud nullid ja ühed saadeti katsetegijatele, kes valisid nende põhjal, milliseid osakese omadusi mõõta.

Tulemuseks saadi taaskord tõendeid, et mõõdetud osakesed olid tõesti kvantpõimingus. See tähendab, et kvantmaailma veidrus on senisest veelgi kindlam. Teadlasest kirjutavad katsest ja selle tulemuses ajakirjas Nature.